Brasiilia on 1985. aasta düstoopiline ulmefilm, mille režissöör on Terry Gilliam. Film on tumedalt koomiline ja visuaalselt rikkalik satiir bürokraatiast, bürokraatlikust kontrollist ja totalitaarsetest institutsioonidest.
Sisu kokkuvõte
Film keskendub Sam Lowry kujule — meekasulikule kontoritöötajale, kes unistab vabanemisest ja otsib naist, kes ilmub tema unenägudes. Sam elab klaustrofoobses maailmas, kus igapäevaelu on täis paberitööd, vigaseid masinaid ja ranget kontrolli. Kui kohalik bürokraatlik viga viib valesse inimesed arreteerimiseni, satub Sam olukorda, mis sunnib teda valima mugavuse ja isikliku vabaduse vahel. Teose narratiiv liitub reaalsuse ja unistuse kujutlusega, muutes loo nii sürreaalseks kui ka traagiliseks.
Osatäitjad ja loojad
Filmi peaosas on Jonathan Pryce, kes mängib Sam Lowryt. Huvitava kontrastina on filmis ka tuntud näitleja Robert De Niro, kelle rolli ja ekstsentrilise esituse poolest film on meeldejääv. Lisaks mängivad filmis Kim Greist, Michael Palin, Katherine Helmond, Bob Hoskins ja Ian Holm. Stsenaristid on Gilliam ise, Charles McKeown ja Tom Stoppard.
Teemad, stiil ja visuaalne kujundus
Brasiilia on selgelt bürokraatliku, totalitaarse süsteemi satiir, mille juured ja võrdluspildid viitavad George Orwelli "Üheksateistkümne kaheksakümmend neli" ja kafka’liku absurdi sugemetele. Film on saanud iseloomustusi nagu kafkalik ja absurdistlik — kombineerides musta huumorit, sürrealistlikku kujundust ja groteskseid bürokraatlikke olukordi.
Gilliam on tuntud oma rikkaliku, detailirohke visuaalse stiili poolest: filmis kasutatakse retro-futuristlikku esteetikat, suurt hulka mehaanilisi detaile, õhutuskanaleid ja survetundega ruume, mis rõhutavad individuaalse vabaduse surumist süsteemi poolt. Muusikaliselt on film tuntud pealkirja andnud laulu järgi — Ary Barroso "Aquarela do Brasil" — ning originaalsümfooniat kasutas filmi atmosfääri loomiseks helilooja Michael Kamen.
Tootmine ja erinevad lõigud
Filmi tootmine ja linastumine olid mälestusväärsed ka seetõttu, et tekkis avalik vastuolu režissööri visiooni ning Põhja-Ameerika levitaja ootuste vahel. Studio nõudis lühemat ja optimistlikumat lõppu, mis viis mitme erineva versiooni tekkimiseni: algne Gilliam’i eelistatud lõik on tumedam ja ambivalentsem, samas kui stuudio välja antud versioon rõhutas ligipääsetavamat ja vähem pessimistlikku lõppu. Tänu sellele on filmi ümber kujunenud arutelud ja see on muutunud kaasaegse kinosõprade ning kriitikute seas sageli viidatud näitekseks režissööriõiguste ja autorivisu teemadel.
Vastuvõtt ja pärand
Euroopas saavutas Brasiilia tugeva edu ja kriitilise tunnustuse; Põhja-Ameerikas aga film esmalt kommertslikult läbi ei löönud. Aastatega on teosest kujunenud kultusfilm, mida hinnatakse nii visuaalse julgeoleku, satiirilise teravuse kui ka eristuva stiili tõttu. 1999. aastal valis Briti Filmiinstituut "Brasiilia" 54. parimaks Briti filmiks läbi aegade. 2017. aastal oli see ajakirja Time Out poolt korraldatud küsitluses (150 näitlejat, režissööri, stsenaristi, produtsendi ja kriitiku seas) 24. kohal kõigi aegade parimate Briti filmide seas.
Film on mõjutanud hilisemaid düstoopilisi ja visuaalselt julgeid teoseid, andes tõuke uuenduslikele produkt-disainlahendustele ja raadiosse integreeritud ühiskonna kriitikale kinos. Lisaks on Brasiilia sageli kasutatud õppetunnina filmikursustel, kus käsitletakse satiiri, autorirežii ja stuudio vs. autori konflikte.
Muusika ja helikeel
Pealkirjatant on saanud tuntuks tänu laulule "Aquarela do Brasil" (tuntud ka lihtsalt kui "Brazil"), mille kasutamine filmis loob tugeva kontrasti cheerfuli meloodia ja ekraanil toimuva repressiivse reaalsuse vahel. Originaalse heliriba ja orkestratsiooniga aitas kaasa helilooja Michael Kamen, kelle muusika rõhutab filmi mõlemaid tahke — nii muinasjutulist unenäolist kui ka rõhuvat, klaustrofoobset igapäevaelu.
Miks vaadata?
- Sellepärast, et film ühendab huumorit ja tõsist ühiskonnakriitikat, pakkudes sügavamat arutelu vabaduse, tehnoloogia ja bürokraatia teemadel.
- Gilliam'i eristuv visuaalne keel ja detailne produktsioon loovad unustamatu kinematografilise kogemuse.
- Tegu on kultusklassikaga — film, mis jagab vaatajate seas tugevaid hinnanguid ja kutsub ümbervaatlemisele.
Kuigi filmi vastuvõtt oli algselt vastuoluline, on Brasiilia jäänud oluliseks näiteks sellest, kuidas ulme ja satiir võivad koos luua terava ja püsiva poliitilise kommentaari ning esteetilise elamuse.