Brasiilia (1985. aasta film)

Plot

Filmi tegevus toimub düstoopilises, bürokraatlikus tulevikus. Sam Lowry on madalatasemeline valitsuse töötaja. Ta unistab, et näeb end tiivulise sõdalasena, kes päästab hädas olevat neidu. Kärbes jääb printerisse kinni ja tekitab vea. Selle tulemusel arreteeritakse Archibald Buttle Archibald Tuttle'i asemel. Buttle sureb ülekuulamise ajal. Tuttle on mässumeelne kliimaseadmete remondimees ja terrorismis kahtlustatav.

Samile antakse ülesanne asjad korda ajada. Sam külastab Buttle'i lesknaist ja kohtub nende naabri Jill Laytoniga. Ta avastab üllatusega, et naine näeb välja nagu naine tema unenäos. Jill on püüdnud aidata proua Buttle'il välja selgitada, mis tema abikaasaga juhtus. Tema püüdlusi on takistanud bürokraatia. Talle teadmata peetakse teda nüüd Tuttle'i terroristide kaasosaliseks. See on tingitud tema katsest teatada Buttle'i arreteerimise veast.

Sam teatab, et tema korteri kliimaseadmes on viga. Keskteenused ei aita. Tuttle tuleb talle ootamatult appi. Tuttle töötas varem Central Services'is. Ta lahkus, sest talle ei meeldinud paberimajandus. Tuttle parandab Sami kliimaseadme. Seejärel saabuvad kaks Central Services'i töötajat, Spoor ja Dowser. Sam peab neid häirima, et lasta Tuttle'il põgeneda. Hiljem tulevad töölised tagasi, et lõhkuda Sami kliimaseadet selle parandamise ettekäändel.

Sam avastab, et ainus võimalus Jilli kohta teada saada on saada edutatud infohankijaks. Siin saab ta juurdepääsu tema salastatud andmetele. Varem oli ta oma ema Ida korraldatud edutamisest keeldunud. Tal on kinnisidee lasta end ilukirurgi dr Jaffe'ile teha ilukirurgiline operatsioon. Ida peol räägib Sam aseminister Helpmanniga. Ta saab oma edutamise.

Sam saab Jilli andmed. Ta otsib teda üles enne, kui teda saab arreteerida. Seejärel võltsib ta andmeid, et öelda, et naine on surnud. See võimaldab tal põgeneda. Nad veedavad koos romantilise öö. Valitsus arreteerib nad relvaga ähvardades. Sami süüdistatakse riigireetmises oma uue ametikoha kuritarvitamise eest. Sam pannakse suures ruumis toolile kinni. Teda peab piinama tema vana sõber Jack Lint. Samile öeldakse, et Jill tapeti vahistamisele vastupanu osutades.

Jack hakkab kohe piinama. Tuttle murrab ministeeriumi sisse, tulistab Jacki, päästab Sami ja laseb ministeeriumi hoone õhku.

Sam ja Tuttle põgenevad koos. Tuttle kaob hävitatud hoone paberijääkide keskel.

Sam satub Ida sõbra matustele. Sõbranna oli surnud pärast liigset iluoperatsiooni. Sam avastab, et tema ema sarnaneb nüüd Jillile. Ta on liiga hõivatud sellega, et noored mehed teda kallistavad, et hoolida oma poja raskest olukorrast.

Valvurid häirivad matuseid. Sam kukub avatud kirstu. Ta kukub läbi musta tühjuse. Ta maandub tänaval oma unenägudest. Ta üritab politsei ja koletiste eest põgeneda, ronides kuhja painduvate torude otsa.

Ta avab ukse ja läheb sellest läbi. Ta leiab end üllatusega veoautost, mida juhib Jill. Nad lahkuvad koos linnast.

Kuid see "õnnelik lõpp" on petlik. Tegelikkuses on ta ikka veel tooli külge kinnitatud. See tähendab, et Jack on teda lobotomiseerinud. Saades aru, et Sam on langenud õndsasse hullumeelsusesse, kuulutavad Jack ja härra Helpmann ta kaotatud juhtumiks ja lahkuvad ruumist. Sam jääb toolile, naeratab ja summab "Aquarela do Brasil".

Cast

Peamised näitlejad

• Jonathan Pryce kui Sam Lowry. Pryce on kirjeldanud seda rolli kui üht oma karjääri tipphetke. Ka Tom Cruise'i kaaluti rollile ka Tom Cruise'i.
• Kim Greist kui Jill Layton. Gilliami esimene valik rollile oli Ellen Barkin; samuti kaaluti Jamie Lee Curtise, Rebecca De Mornay, Rae Dawn Chongi, Joanna Pacuła, Rosanna Arquette'i, Kelly McGillise ja Madonna osatäitmist. Gilliam oli väidetavalt Greisti esitusega rahulolematu ja otsustas seetõttu mõned tema stseenid välja lõigata või muuta.
• Robert De Niro Archibald "Harry" Tuttle'i rollis. De Niro soovis ikkagi filmis mängida Jack Lindi rolli pärast seda, kui talle oli keeldutud, nii et Gilliam pakkus talle Tuttle'i väiksemat rolli.
• Katherine Helmond kui proua Ida Lowry. Helmondi sõnul helistas Gilliam talle ja ütles: "Mul on sinu jaoks üks roll ja ma tahan, et sa tuleksid seda tegema, kuid sa ei näe selles väga ilus välja." Meiki kandis Gilliami abikaasa Maggie. Helmond veetis tootmise ajal kümme tundi päevas näole liimitud maskiga; tema stseene tuli selle põhjustatud villide tõttu edasi lükata.
• Ian Holm härra Kurtzmanni, Sami ülemuse rollis.
• Bob Hoskins kui Spoor, valitsuse palgal olev kütteinsener, kes pahandab Harry Tuttle'ile.
• Michael Palin kui Jack Lint. Robert De Niro luges stsenaariumi ja väljendas huvi rolli vastu, kuid Gilliam oli juba lubanud rolli Palinile, kes oli tema sõber ja regulaarne koostööpartner. Palin kirjeldas tegelaskuju kui "kedagi, kes oli kõike seda, mida Jonathan Pryce'i tegelaskuju ei olnud: ta on stabiilne, tal oli pere, ta oli väljakujunenud, mugav, töökas, võluv, seltskondlik - ja täiesti ja täiesti hoolimatu. Nii tundsime, et suudame Jack Lintis kurjuse välja tuua."
• Ian Richardson härra Warrennina, kes on Sami uus ülemus Infohankes.
• Peter Vaughan kui härra Helpmann, infoministri asetäitja.

Kõrvalosatäitjad

• Jim Broadbent kui doktor Louis Jaffe, Ida Lowry plastiline kirurg.
• Brian Miller kui härra Archibald Buttle, mees, kes on vangistatud ja kogemata tapetud Archibald Tuttle'i kuritegude eest.
• Sheila Reid kui proua Veronica Buttle, Archibald Buttle'i lesk.
• Barbara Hicks kui proua Alma Terrain.
• Kathryn Pogson kui Shirley Terrain, Alma tütar.
• Bryan Pringle kui teenindaja Spiro.
• Derrick O'Connor kui Dowser, Spoori partner.
• Elizabeth Spender kui Alison "Barbara" Lint, Jacki abikaasa.
• Holly Gilliam, režissöör Terry Gilliami tütar Holly Lint, Jacki tütar.
• Derek Deadman ja Nigel Planer Buttlesi lae remonditööliste Bill ja Charlie rollis.
• Gorden Kaye kui M.O.I. portjee.
• Myrtle Devenish Jacki sekretärina.
• Roger Ashton-Griffiths preestrina.
• Jack Purvis kui doktor Chapman.
• Andre Gregory kui Luke

Cameos

• Kaasautor Charles McKeown kui Harvey Lime, Sami töökaaslane.
• Režissöör Terry Gilliam kui suitsetav mees Shang-ri La Towersis.

Tootmine

Kirjutamine

Gilliam töötas loo välja ja kirjutas koos Charles Alversoniga esimese stsenaariumi kavandi. Alversonile maksti töö eest tasu, kuid ta jäi krediidita.

Gilliam, McKeown ja Stoppard tegid edasiste eelnõude koostamisel koostööd. Brasiilia töötati välja pealkirjade "The Ministry" ja "1984 ½" all. See viitas Orwelli originaalile "Üheksateistkümne kaheksakümmend neli" ja ka Federico Fellini "8½". Gilliam nimetab Fellinit üheks selle lavastuse mõjutajaks. Filmi valmimise ajal hõljusid ka teised tööpealkirjad. Need olid "Piinamise ministeerium", "Kuidas ma õppisin elama koos süsteemiga - seni" ja "So That's Why the Bourgeoisie Sucks". Brasiilia lõplik valik oli seotud tunnusmeloodiaga.

Ühes intervjuus Salman Rushdie'ga ütles Gilliam:

Brasiilia tuli konkreetselt ajast, 1984. aasta lähenemisest. See ähvardas. Tegelikult oli "Brasiilia" originaalpealkiri 1984 ½. Fellini oli üks minu suuri jumalaid ja see oli 1984, nii et paneme need kokku. Kahjuks tegi see värdjas Michael Radford 1984i versiooni ja ta nimetas seda 1984, nii et ma lendasin läbi.

Gilliam nimetab seda filmi mõnikord teiseks osaks oma "kujutlusvõime triloogiast", mis algab filmiga "Time Bandits" (1981) ja lõpeb filmiga "The Adventures of Baron Munchausen" (1988). Kõik filmid räägivad "meie kohmetult korrastatud ühiskonna hullumeelsusest ja soovist sellest mis tahes vahenditega põgeneda". Kõik kolm filmi keskenduvad sellele võitlusele ja katsetele sellest põgeneda kujutlusvõime kaudu - Time Bandits lapse silmade kaudu, Brazil kolmekümnendates eluaastates mehe silmade kaudu ja Münchhausen vanema mehe silmade kaudu. 2013. aastal nimetas Gilliam "Brasiiliat" ka esimeseks osaks düstoopilisest satiiritriloogiast, mille ta moodustab koos 1995. aasta "12 ahvi" ja 2013. aasta "Nulltõenäosusega" (kuigi hiljem eitas ta, et ta seda öelnud oleks).

Gilliam on öelnud, et "Brasiilia" on inspireeritud George Orwelli teosest "Üheksateistkümne kaheksakümmend neli". Kuigi ta on tunnistanud, et ei ole seda kunagi lugenud. Kriitikud on toonud välja palju sarnasusi ja erinevusi nende kahe filmi vahel.

Brasiilia vorm 27B/6 on viide George Orwelli korterile aadressil 27B Canonbury Square, London. Seal elas Orwell "Üheksateistkümne kaheksakümne nelja" kirjutamise ajal.

Tootmise disain

Gilliam kasutab sageli väga laiu objektiive ja kallutatud kaameranurki. Need lähevad võrreldes Hollywoodi peavoolu toodanguga ebatavaliselt laiaks. Gilliam tegi filmi laia nurgaga kaadrid 14mm (Zeiss), 11mm ja 9,8mm (Kinoptik) objektiividega. 9,8 mm objektiiv oli hiljutine tehnoloogiline uuendus. See oli üks esimesi väga lühikese fookuskaugusega objektiivi, mis ei teinud kalasilmi. Aastate jooksul on 14mm objektiivi hakatud filmitegijate seas mitteametlikult nimetama "Gilliamiks". See on tingitud sellest, et režissöör kasutas seda sageli alates Brasiiliast.

Muusika

Geoff Muldaur esitas versiooni Ary Barroso 1939. aasta kuulsast laulust "Aquarela do Brasil". Nimi tähendab "Brasiilia akvarell". Sageli nimetatakse seda inglise keeles lihtsalt "Brazil".

Muusika on arranžeerinud MichaelKamen. Tema orkestratsioon tegi selle filmi jaoks kaasaegsele maitsele vastuvõetavamaks. Seda versiooni kasutatakse sageli kontekstides, millel on vähe pistmist Brasiiliaga ja rohkem Gilliami düstoopilise visiooniga.

Kamen, kes tegi filmi muusika, salvestas algselt "Brazil" Kate Bushi vokaaliga. Seda salvestust ei lisatud tegelikku filmi ega algsesse heliplaadiväljaandesse. See on lisatud heliriba hilisematele väljaannetele.

Gilliam meenutab, et sai inspiratsiooni selle laulu kasutamiseks:

See koht oli métallurgialinn, kus kõik oli kaetud halli metallilise tolmuga... Isegi rand oli täielikult tolmuga kaetud, see oli tõesti hämar. Päike oli loojumas ja oli väga ilus. Kontrast oli erakordne. Mul tekkis pilt mehest, kes istub seal selles räpases rannas kaasaskantava raadioga, häälestatuna nendele kummalistele eskapistlikele ladina lauludele nagu Brasiilia. Muusika viis ta kuidagi eemale ja pani maailma talle vähem sinisena tunduma.

Väljaanne

Võitlus lõpliku lõikuse eest

Filmi tootis Arnon Milchani firma Embassy International Pictures. Gilliami filmi originaalkatkend on 142 minutit pikk ja lõpeb sünge noodiga. Selle versiooni andis rahvusvaheliselt välja 20th Century Fox.

Ameerika Ühendriikide levitamisega tegeles Universal, kelle juhid leidsid, et filmi lõpp on halvasti testitud. Universali esimees Sid Sheinberg nõudis filmi dramaatilist ümbertöötamist, et anda filmile õnnelik lõpp. Ta soovitas katsetada mõlemat versiooni, et näha, kumb sai rohkem punkte. Ühel hetkel töötas filmi kallal kaks montaažimeeskonda, üks neist ilma Gilliami teadmata. Stuudio koostas "Brasiilia" versiooni, millel oli tarbijasõbralikum lõpp.

Oli pikk viivitus, ilma et filmi ilmumist oleks täheldatud. Gilliam avaldas ajakirjas Variety üleni lehekülje pikkuse reklaami, milles kutsus Sheinbergi üles avaldama "Brasiiliat" kavandatud versioonis. Sheinberg rääkis oma vaidlusest Gilliamiga avalikult intervjuudes ja avaldas Daily Variety's oma kuulutuse, milles pakkus filmi müüki. Gilliam korraldas "Brasiilia" eravisiite (ilma stuudio nõusolekuta) filmikoolidele ja kohalikele kriitikutele. Samal õhtul, kui Universal'i auhinnakonkurent "Out of Africa" esilinastus New Yorgis, sai "Brasiilia" Los Angelese filmikriitikute assotsiatsiooni auhinna "Parima filmi" eest. See ajendas Universali lõpuks nõustuma Gilliami juhendatud 132-minutilise muudetud versiooni avaldamisega 1985. aastal.

Vastuvõtt

Rotten Tomatoes'il on filmil 98% hinnang. Saidi kriitikute konsensus on järgmine: "Terry Gilliami visionäärne orwellilik fantaasia "Brasiilia" on julge tumedate komöödia, mis on täis kummalisi, fantaasiarikkaid visuaale".

Metacriticul sai see 88%.

Los Angeles Timesi kriitik Kenneth Turan kirjeldas filmi kui "kõige võimsamat satiirilist poliitilist kino pärast Dr. Strangelove'i".

Janet Maslin The New York Timesist kirjutas: "Terry Gilliami "Brasiilia", rõõmsameelne, vaimukalt vaadeldud nägemus äärmiselt süngest tulevikust, on suurepärane näide komöödia võimest rõhutada tõsiseid, isegi pidulikke ideid."

Roger Ebert oli Chicago Sun-Times'is vähem entusiastlik, andes filmile kaks tärni neljast ja väites, et see on "raskesti jälgitav".

Tunnustused

2004. aastal nimetas Total Film "Brasiilia" kõigi aegade 20. parimaks Briti filmiks.

2005. aastal nimetasid Time'i filmiarvustajad Richard Corliss ja Richard Schickel "Brasiilia" üheks kõigi aegade 100 parimaks filmiks.

2006. aastal valis Channel 4 "Brasiilia" üheks "50 filmi, mida tuleb enne surma näha", vahetult enne selle näitamist FilmFour'ile.

Film on ajakirja Empire 500 parima filmi nimekirjas 83. kohal.

Wired paigutas Brasiilia oma 20 parima ulmefilmi nimekirjas 5. kohale.

Entertainment Weekly nimetas "Brasiilia" kuuendaks parimaks ulmefilmiks, mis on ilmunud alates 1982. aastast. Samuti paigutas ajakiri filmi oma "50 parima kultusfilmi" nimekirjas 13. kohale.

Film kandideeris kahele Oscarile: originaalkäsikiri ja parim kunstiline lavastus.

Gilliami sõnul, mida ta ütles Clive Jamesile antud intervjuus oma veebiprogrammis "Talking in the Library", on "Brasiilia" - tema üllatuseks - ilmselt Ameerika paremäärmuslaste lemmikfilm.

Kodumeedia

The Criterion Collection on filmi "Brasiilia" välja andnud neli korda: 1996. aastal viiekettalise LaserDisc-boksina, 1999. ja 2006. aastal kolmekettalise DVD-boksina, 2006. aastal üheplaadilise DVD- ja 2012. aastal kaheplaadilise Blu-ray-komplektina. 1999. ja 2006. aasta kolmekettalise boksikomplekti pakend on välimuselt identne, kuid viimane versioon ühildub laiekraanitelevisioonidega.

Välja arvatud ühe plaadi versioon, on kõikidel versioonidel samad eriomadused: 142-minutiline filmilõik (mida Gilliam nimetab "viiendaks ja lõplikuks lõikeks"), Sheinbergi 94-minutiline "Love Conquers All", mis on mõeldud televisioonisündikaadi jaoks, ning mitmesugused galeriid ja featurette'id.

Universal andis USAs 12. juulil 2011 välja filmi 132-minutilise USA versiooni Blu-ray plaadi. See sisaldab ainult seda filmi versiooni ja ei sisalda lisafunktsioone.

Mõju

Film

Brasiilia kinematograafia, kunstiline kujundus ja/või üldine atmosfäär on inspireerinud ka Jean-Pierre Jeunet' ja Marc Caro filme "Delikatess" (1991) ja "Kadunud laste linn" (1995), Rocky Mortoni ja Annabel Jankeli "Super Mario Bros." (1993), vendade Coenide "Hudsucker Proxy" (1994) ja Alex Proyase "Dark City" (1998).

Tim Burtoni Batmani lavastus- ja valgusstiili on võrreldud Brasiiliaga. Tim Burton ja lavastuskunstnik Anton Furst uurisid Batmani jaoks võrdluseks Brasiiliat.

Neil Marshalli filmi "The Descent" lõpp oli paljuski inspireeritud filmi "Brazil" lõpust ja Marshall selgitas ühes intervjuus, et "filmi "The Descent" originaalne lõpp oli tohutu inspiratsioon "Brazil" lõpu jaoks - idee, et keegi võib väliselt hulluks minna, kuid sisemiselt on ta leidnud õnne".

Tehnoloogia

Brasiilia kõrgtehnoloogiline esteetika on inspireerinud Max Coheni korteri kujundust filmis "Pi". Brasiilia oli inspiratsiooniks ka filmile "Sucker Punch" (2011).

Brasiilia on ka tunnustatud kui inspiratsiooniallikas steampunki subkultuuri kirjanikele ja kunstnikele.

2018. aasta videomängu "We Happy Few" düstoopiline eeldus on suuresti inspireeritud Brasiiliast.