Artemia (soolakrevetid): elupaik, anatoomia ja bioloogia
Soolakrevetid ehk Artemia on väikesed krevetid, kes elavad peamiselt soolases vees ja on kuuluvad veekoorikloomade sugukonda. Need eelajaloolisest triassiajast pärit välimusega loomad on muutumatuna säilinud ja neid leiab sageli soolastest tiikidest, soodest ja muudest hüpersoolastest veekogudest; magevees suudavad nad elada vaid lühikest aega. Tänu sellele, et nad elavad tavaliselt kõrge soolasisaldusega vees, väldivad nad paljusid röövloomi, näiteks kalu. Soolakrevetid võivad taluda väga eriilmelisi soolasisaldusi: eri liikide ja populatsioonide optimaalsed tingimused varieeruvad, kuid paljude populatsioonide puhul kasutatakse kultuurides sageli soolasisaldust ~25–35 ‰ (promilli). Mõned loodustingimustes elavad populatsioonid kestavad ja kasvavad ka kõrgema soolasisalduse juures. Õige vee temperatuur kultuuris on tavaliselt 20–28 °C. Täiskasvanud krevetid on tavaliselt umbes 1 cm pikkused, emased on sageli suuremad kui isased.
Anatoomia ja hingamine
Artemia keha jaguneb kolme põhiosa: pea, rindkere (thorax) ja kõht. Kogu keha katab kõva eksoskelett, mis koosneb kitiinist. Eksoskeleti sees paiknevad sisesed lihased, mis kinnituvad siseküljele ja võimaldavad liigutusi. Liikumist tekitavad eelkõige saba kiire peksmine ning rindkere jalgade (thoracopodide) pidev liikumine, mis aitab samal ajal ka toitaineid filtreerida.
Soolakrevetitel on arenenud vereringe- ja hingamissüsteemid, mis töötavad koos hapniku ja liigse soola eemaldamiseks ning gaasivahetuse tagamiseks. Hapnikku võetakse vastu põhiliselt thoracopodide (rindkerejalgade) ja naha kaudu; see transporditakse veresüsteemi abil organismi. Mõnes Artemia populatsioonis esineb veres hemoglobiini, mis aitab efektiivsemalt siduda ja transportida hapnikku, eriti madala hapnikusisaldusega või väga soolastes tingimustes. Liigne sool, vesi ja süsihappegaas väljutatakse erinevate näärmete ja lõpuste kaudu; lisaks võib liigset soola aidata eemaldada spetsiaalsed eksokriinsed rakustruktuurid.
Toitumine ja eluviis
Artemia on peamiselt filtreerijad: nad kasutavad oma paljusid peeneid jalgu, et tekitada veevoogu ja kätte saada peenosakesi, planktonit ja orgaanilist setteainet. Toitumine on tähtis kasvuks, paljunemiseks ja munade (tsüstide) viljakuseks. Soolakrevetid mängivad soolaste veeökosüsteemide toiduahelas olulist rolli, olles toiduks mõnedele lindudele ja vähestele teistsugustele loomadele, kes taluvad kõrget soolsust.
Paljunemine ja elutsükkel
Artemia suudavad paljuneda kahe eri viisi kaudu: soodsates tingimustes sünnivad eluspoegadena (vivipaaria), raskemates või kuiva perioodi eelsetes tingimustes toodavad emased kestvaid munatsükleid ehk tsüste (ovipaaria). Need tsüstid võivad kuivas olekus püsida väga kaua ja neid transporditakse tuulega või lindude abil, võimaldades liigil levida ja ellu jääda ebasoodsates tingimustes. Mõned liigid ja populatsioonid kasutavad partenogeneesi (eme paljunemist isasteta), teised järgivad sugulikku paljunemist.
Tähtsus ja kasutus
- Ökoloogiline roll: Artemia osaleb soolaste veekogude aineringes ja toiduahelas ning aitab orgaanilist materjali ringluses hoida.
- Majanduslik kasutus: neid kasvatatakse laialdaselt akvaariumikasvatuses ja kalakasvatuses noorkalade ja teiste mereloomade söötmiseks, kuna nende vastsed ja täiskasvanud krevetid on toitainerikkad.
- Teadusuuringud: tänu oma vastupidavusele ja tsüstide pikaajalisele säilivusele kasutatakse Artemiad ka geneetika-, ökoloogia- ja keskkonnauuringutes.
Soolakrevetid on väikese suuruse juures väga huvitavad ja kohanemisvõimelised organismid, kelle füsioloogilised eripärad — nt oskus taluda kõrget soolsust ja moodustada kestvaid tsüste — teevad neist oluliseks liigiks nii looduses kui inimtegevuses.
Artemia salina
Reproduktsioon
Isasloomad erinevad emasloomadest selle poolest, et nende teine antenn on suurenenud ja muudetud paaritamisel kasutatavateks klammerdusorganiteks.
Täiskasvanud emased soolakogerandid ovuleerivad umbes iga 140 tunni järel. Soodsates tingimustes võivad emased soolakogerandid toota mune, mis peaaegu kohe kooruvad. Kuid äärmuslikes tingimustes, näiteks madala hapnikutaseme või üle 150‰ soolasisalduse korral, toodavad emased soolakogarneelid munad tsüstide sees. Nad on metaboolselt mitteaktiivsed ja võivad kuivades hapnikutaolistes tingimustes, isegi temperatuuril alla miinuskraadi, püsida kaks aastat täielikus staadiumis. Tsüstides püsivad soolakreveti munad vedelas õhus (-190 °C või -310 °F) ja väike osa neist kuni kaks tundi üle keemistemperatuuri (105 °C või 221 °F). Kui mune pannakse tavalisse soolasesse vette, kooruvad need paari tunni jooksul. Naupliumi vastsed on esimest korda koorudes alla 0,4 mm pikkused. Soolakreveti bioloogiline elutsükkel kestab ühe aasta.
Küsimused ja vastused
K: Mis on soolakrevett?
V: Soolakrevetid on väikesed krevetid, mis elavad soolases vees. Nad kuuluvad sugukonda Artemia, mis ei ole alates triassiajastust palju muutunud.
K: Kus võib leida soolakrevette?
V: Soolakrevette võib sageli leida soolases vees olevates tiikides ja soodes, kuid nad ei suuda magevees pikka aega ellu jääda.
K: Millist soolsusetaset eelistavad soolakrevetid?
V: Artemia jaoks on optimaalne soolsuse tase 100 kuni 150 tuhandikku.
K: Kui suureks kasvavad soolakrümbid?
V: Soolakrevetid kasvavad tavaliselt umbes ühe sentimeetri pikkuseks, kusjuures emased krevetid on isastest suuremad.
K: Kuidas toimivad koos soolakogarneeli vereringe- ja hingamissüsteem?
V: Soolkrevettide vereringe- ja hingamissüsteemid töötavad koos, et eemaldada kehast liigne sool ja jaotada hapnikku kogu kehas. Hapnik siseneb nende jalgadel asuvate lõpuste kaudu, samas kui liigne sool, vesi ja süsihappegaas pumbatakse välja eksokriinsete näärmete kaudu.
K: Millest koosneb soolakreveti kehaehitus?
V: Soolkrevettide keha koosneb peast, rindkerest ja kõhust, mida katab kitiinist valmistatud eksoskelett. Selle väliskeleti sees asuvad lihased, mis võimaldavad neil liikuda, pekses sabaga või kasutades jalgade pidevat liikumist mööda keha.
Küsimus: Kuidas aitab hemoglobiin soolakrevetel soolases vees ellu jääda?
V: Hemoglobiin on valk, mida leidub soolakreveti veres ja mis aitab hapnikku tõhusamalt kehas transportida isegi siis, kui hapniku tase on madal, kuna keskkonna kõrge soolasisaldus on madal.
