Soolakrevetid ehk Artemia on väikesed krevetid, kes elavad peamiselt soolases vees ja on kuuluvad veekoorikloomade sugukonda. Need eelajaloolisest triassiajast pärit välimusega loomad on muutumatuna säilinud ja neid leiab sageli soolastest tiikidest, soodest ja muudest hüpersoolastest veekogudest; magevees suudavad nad elada vaid lühikest aega. Tänu sellele, et nad elavad tavaliselt kõrge soolasisaldusega vees, väldivad nad paljusid röövloomi, näiteks kalu. Soolakrevetid võivad taluda väga eriilmelisi soolasisaldusi: eri liikide ja populatsioonide optimaalsed tingimused varieeruvad, kuid paljude populatsioonide puhul kasutatakse kultuurides sageli soolasisaldust ~25–35 ‰ (promilli). Mõned loodustingimustes elavad populatsioonid kestavad ja kasvavad ka kõrgema soolasisalduse juures. Õige vee temperatuur kultuuris on tavaliselt 20–28 °C. Täiskasvanud krevetid on tavaliselt umbes 1 cm pikkused, emased on sageli suuremad kui isased.
Anatoomia ja hingamine
Artemia keha jaguneb kolme põhiosa: pea, rindkere (thorax) ja kõht. Kogu keha katab kõva eksoskelett, mis koosneb kitiinist. Eksoskeleti sees paiknevad sisesed lihased, mis kinnituvad siseküljele ja võimaldavad liigutusi. Liikumist tekitavad eelkõige saba kiire peksmine ning rindkere jalgade (thoracopodide) pidev liikumine, mis aitab samal ajal ka toitaineid filtreerida.
Soolakrevetitel on arenenud vereringe- ja hingamissüsteemid, mis töötavad koos hapniku ja liigse soola eemaldamiseks ning gaasivahetuse tagamiseks. Hapnikku võetakse vastu põhiliselt thoracopodide (rindkerejalgade) ja naha kaudu; see transporditakse veresüsteemi abil organismi. Mõnes Artemia populatsioonis esineb veres hemoglobiini, mis aitab efektiivsemalt siduda ja transportida hapnikku, eriti madala hapnikusisaldusega või väga soolastes tingimustes. Liigne sool, vesi ja süsihappegaas väljutatakse erinevate näärmete ja lõpuste kaudu; lisaks võib liigset soola aidata eemaldada spetsiaalsed eksokriinsed rakustruktuurid.
Toitumine ja eluviis
Artemia on peamiselt filtreerijad: nad kasutavad oma paljusid peeneid jalgu, et tekitada veevoogu ja kätte saada peenosakesi, planktonit ja orgaanilist setteainet. Toitumine on tähtis kasvuks, paljunemiseks ja munade (tsüstide) viljakuseks. Soolakrevetid mängivad soolaste veeökosüsteemide toiduahelas olulist rolli, olles toiduks mõnedele lindudele ja vähestele teistsugustele loomadele, kes taluvad kõrget soolsust.
Paljunemine ja elutsükkel
Artemia suudavad paljuneda kahe eri viisi kaudu: soodsates tingimustes sünnivad eluspoegadena (vivipaaria), raskemates või kuiva perioodi eelsetes tingimustes toodavad emased kestvaid munatsükleid ehk tsüste (ovipaaria). Need tsüstid võivad kuivas olekus püsida väga kaua ja neid transporditakse tuulega või lindude abil, võimaldades liigil levida ja ellu jääda ebasoodsates tingimustes. Mõned liigid ja populatsioonid kasutavad partenogeneesi (eme paljunemist isasteta), teised järgivad sugulikku paljunemist.
Tähtsus ja kasutus
- Ökoloogiline roll: Artemia osaleb soolaste veekogude aineringes ja toiduahelas ning aitab orgaanilist materjali ringluses hoida.
- Majanduslik kasutus: neid kasvatatakse laialdaselt akvaariumikasvatuses ja kalakasvatuses noorkalade ja teiste mereloomade söötmiseks, kuna nende vastsed ja täiskasvanud krevetid on toitainerikkad.
- Teadusuuringud: tänu oma vastupidavusele ja tsüstide pikaajalisele säilivusele kasutatakse Artemiad ka geneetika-, ökoloogia- ja keskkonnauuringutes.
Soolakrevetid on väikese suuruse juures väga huvitavad ja kohanemisvõimelised organismid, kelle füsioloogilised eripärad — nt oskus taluda kõrget soolsust ja moodustada kestvaid tsüste — teevad neist oluliseks liigiks nii looduses kui inimtegevuses.
