Brown vs. Board of Education II (sageli ka Brown II) oli 1955. aastal ülemkohtu poolt lahendatud kohtuasi, mis järgnes aasta varem tehtud otsusele Brown vs. Board of Education. Eelmisel aastal oli ülemkohus otsustanud, et rassilise segregatsiooni säilitamine avalikes koolides on põhiseaduse vastane; siiski ei olnud paljudes piirkondades – eriti Ameerika lõunaosariikides – seda otsust kiiresti ega täielikult rakendatud. Brown II eesmärk oli anda juhised ja vahendid selle ülemkohtu otsuse praktiliseks läbiviimiseks: kohus käsutas kohalikke koolijuhte ja kohtuid tegutsema "kogu tahtliku kiirusega".

Taust

1954. aasta Brown vs. Board of Education otsus lükkas ümber varasema doktriini "separate but equal" ja kinnitas, et riiklikult organiseeritud koolide segregeerimine rikub Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni. Pärast seda pidi õigussüsteem otsustama, kuidas segregeerimise lõplikku kaotamist praktiliselt rakendada – see oli Brown II peamine teema. Brown II andis juhised nii kohalikele ametkondadele kui ka madalamatele kohtutele, kelle pädevusse jäi rakendusprotsessi juhtimine.

Brown II otsuse sisu

Brown II ei piirdunud ainult põhimõtte väljakuulutamisega, vaid määras, kuidas segregatsiooni tuleks lagundada ja kes selle üle järelevalvet peab pidama. Peamised punktid olid:

  • Järelevalve madalamatelt kohtutelt: ülemkohus saatis paljud juhtumid tagasi ringkonnakohtutesse (district courts), et need kohtud koostaksid ja kontrolliksid konkreetseid rakenduskavasid.
  • Praktilised meetmed segregatsiooni kaotamiseks: kohtud võisid nõuda õpilaste ümberpaigutusi, õpperessursside võrdset jagamist, õpetajate ümberjaotust, koolipiirkondade ümberjoonistamist, bussimist (busing) ja vajadusel koolide sulgemist või ühendamist, et saavutada seaduslikku integreerimist.
  • Juurdlus ja järelevalve: madalamad kohtud pidasid jätkuvat järelevalvet, andes kohalikule tasandile aega rakendamiseks, kuid hoides võimalust sekkuda, kui muutused ei edenenud piisava kiirusega.
  • Õiguslikud jõustamisvahendid: föderaalkohtudest võisid välja käia ettekirjutused (injunctions) ning kasutada sanktsioone, näiteks kohtulikku karistust või teisi abinõusid, et sundida otsuseid täitma.

Rakendamine ja vastuseis

Kuigi Brown II andis riiklikele ja kohalikele ametkondadele tööriistad ute tulemuste saavutamiseks, osutus fraas "kogu tahtliku kiirusega" paljudele liiga ebamääraseks. See võimaldas mitmetel osariikidel ja kohalikel omavalitsustel rakendamist venitada või otseselt vastu töötada. Tekkinud vastuseisu nimetati sageli "Massive Resistance" liikumiseks, mille eesmärk oli takistada koolide integreerimist. Mõned osariigid sulgesid ajutiselt avalikke koole või andsid seadusi, mis raskendasid integreerimisplaane.

Pärast Brown II-d järgnes rida kohtujuhtumeid ja föderaalse sekkumise näiteid, mille hulka kuulub tuntud juhtum Little Rocki keskkooli integratsiooni järel (1957), kus föderaalvalitsus kasutas erivõimu, et tagada õpilaste turvaline kooliminekut. Nendest sündmustest nähtub, et ülemkohtu otsuse tõhus rakendamine nõudis tihti ka täitevvõimu tuge ja täiendavat juriidilist survet.

Mõju ja pikaajaline tähtsus

Brown II oli oluline samm, sest ta lõi õigusliku raamistikku segregatsiooni lõpetamiseks ning näitas, et ülemkohus on valmis sekkuma kohaliku tasandi praktikatesse põhiseaduse kaitsmiseks. Samas näitas rakenduse kogemus, et seaduslikud otsused ei taga kiiresti sotsiaalseid muutusi: integreerimine toimus aeglaselt ja ebaühtlaselt ning paljud piirkonnad leidsid viise, kuidas segregatsiooni mõju vähendada või edasi lükata. Aja jooksul tugevdasid föderaalne seadusandlus (näiteks 1964. aasta kodanikuõiguste seadus) ja täiendavad kohtulahendid ülemkohtu otsuseid ning parandasid jõustamist.

Täna hinnatakse Brown I ja Brown II kui ümberlükkamist varasemast "separate but equal" doktriinist ning oluliseks vundamendiks hariduse võrdsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele. Samas jätkub arutelu ja tegevus selle üle, kuidas lahendada jätkuvat de facto segregatsiooni ja tagada, et kõik õpilased saaksid võrdsed võimalused hariduses.