Brown v. Board of Education II

Taust

Pärast seda, kui ülemkohus oli teinud otsuse algses Browni kohtuasjas, kavatses ta järgmisel kohtuistungil kuulata argumente selle kohta, kuidas koolide segregatsiooni kaotamine peaks toimuma. Segregatsioon Ameerika Ühendriikide koolides oli eksisteerinud sajandeid. Kohus mõistis, et ei ole lihtne panna osariike oma otsust järgima ja oma koole segregatsioonist vabastama.

Samuti ei andnud kohus oma otsuses Brown'i kohtuasjas osariikidele mingeid juhiseid, kuidas lõpetada koolide segregatsioon. Kohus ei andnud osariikidele ka tähtaega, millal nad peavad oma koolid segregatsiooni kaotama. Need olid kõik üksikasjad, mida ülemkohus pidi Brown II kohtuasjas otsustama.

Kombineeritud juhtumid

Kui ülemkohus 1954. aastal otsustas algse Brown'i kohtuasja, oli ülemkohus ühendanud Brown'i kohtuasja nelja teise kohtuasjaga. Kohus otsustas kõik viis kohtuasja koos ühe kohtuasjana, mida ta nimetas Brown vs. Board of Education. See tähendas, et Brown II puhul otsustas kohus taas umbes viis erinevat kohtuasja. Need olid:

• Brown vs. hariduskomisjon
• Bolling vs. Sharp (esitatud Washingtonis, D.C. )
• Briggs vs. Elliot (esitatud Lõuna-Carolinas)
• Davis vs. Prince Edwardi krahvkonna koolinõukogu (esitatud Virginias)
• Gebhart vs. Belton (esitatud Delaware'is)

Õigusküsimused

Brown II kohtuasjas pidi ülemkohus otsustama mõned õiguslikud küsimused. Näiteks:

1. Milliseid eeskirju peaks kohus kehtestama, et tagada koolide segregatsiooni vähendamine?
2. Milliseid reegleid peaks kohus kehtestama, kui koolid pidid segregatsiooni kaotama?
3. Kui koolid olid rikkunud mustanahaliste õpilaste õigusi, kuna nad ei järginud algset Browni otsust, siis mida tuleks teha? Millist leevendust peaksid õpilased saama? (Mida võiks kohus teha probleemi lahendamiseks?)

Argumendid

Värviliste inimeste edendamise riiklik liit (NAACP), kelle advokaadid olid võitnud Browni kohtuasja, väitis, et koolide segregatsiooni kaotamine peaks algama kohe. Osariigid väitsid vastu, et see oleks liiga raske ja liiga kallis ning et nad vajaksid segregatsiooni kaotamiseks rohkem aega.

Otsus

Ülemkohus kohustas 9:0 otsusega osariike püüdma järgida Browni otsust ja kaotada oma koolides segregatsioon. Ta käskis osariikidel hakata tegema plaane, kuidas nad kavatsevad oma koole integreerida.

Kohus keeldus siiski koole kohe integreerima, nagu NAACP soovis. Samuti ei seadnud ta ühtegi selget tähtaega, millal koolid peavad olema segregatsioonist vabastatud. Kohtu enamusarvamuses kirjutas ülemkohtunik Earl Warren, et osariigid peaksid integreerima "kogu teadliku kiirusega".

Paljudele inimestele ei olnud selge, mida see täpselt tähendab. See tähendas ka seda, et kohus keeldus Brown'i kohtuasjades mustanahalistele üliõpilastele abi andmisest. Nagu selgitab põhiseaduse õigusteadlane Steven Emanuel:

"

Kaebajal, kelle põhiseaduslikke õigusi on riigi tegevuse tõttu rikutud, on tavaliselt õigus saada viivitamatult õiguskaitset. Kuid ilmselt ... kartis ta kaost ja vägivalda, mis võib tekkida, kui püütakse koheselt desegregatsiooni läbi viia[.].

"

Selle asemel, et anda osariikidele korraldus eraldamise koheseks lõpetamiseks, koostas kohus aeglasema plaani. Ta andis föderaalsetele ringkonnakohtutele volitused kontrollida, kas koolides toimub segregatsiooni kaotamine. Kohtunik Warren kirjutas: "[Need] kohtud [tagavad], et kostjad alustavad kiiresti ja mõistlikult" Browni nõuete täitmist.

Efektid

Brown II tegi selgeks, et Ameerika Ühendriikide koolides tuleb kaotada segregatsioon. Samuti sätestati protsess, kuidas tagada koolide integreerimine, andes föderaalsetele ringkonnakohtutele volitused teostada järelevalvet koolide üle, kontrollida, kui kaua neil võib olla aega segregatsiooni kaotamiseks, ja karistada neid, kui nad keelduvad integreerimisest.

Paljud osariigid, eriti lõunaosas, suutsid siiski aastaid vältida oma koolide integreerimist, sest Brown II ei seadnud integratsiooniks konkreetset tähtaega. Kohtunik Warreni otsus, et koolid peavad "kogu tahtliku kiirusega" segregatsiooni kaotama, oli ebamäärane ja võis tähendada paljusid erinevaid tähendusi. Osariigid ja koolid, kes ei tahtnud integreerida, valisid tähendused, mis andsid neile ettekäändeid, et mitte lasta mustanahalisi õpilasi oma koolidesse.

Griffin'i juhtum

Näiteks otsustas föderaalne ringkonnakohus Brown II otsuse alusel, et Prince Edwardi maakond Virginias ei pea oma koole kohe segregatsiooni kaotama. Mitu aastat hiljem, 1959. aastal, nõudis föderaalne apellatsioonikohus, et maakond alustaks oma koolide segregatsiooni kaotamist. Prince Edwardi maakond vastas sellele, et keeldus maakonna koole rahastamast (raha andmisest). Kuna raha polnud, pidid koolid sulgema. Nad jäid suletuks viieks aastaks, 1959-1964.

Prince Edwardi maakond aitas valgetel õpilastel minna ainult valgetele mõeldud erakoolidesse. Mustanahalised õpilased ei saanud üldse koolis käia, kui nad ei kolinud teise maakonda.

Lõpuks otsustas Ameerika Ühendriikide ülemkohus 1964. aastal, et Prince Edwardi maakonna tegevus on põhiseadusega vastuolus, ja andis korralduse koolid uuesti avada - ilma segregatsioonita.

Koolide segregatsioon enne Brownit. Paljud koolid jäid segregatsiooniks aastateks isegi pärast Brown II.

Seotud leheküljed

• Brown vs. hariduskomisjon
• Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljateistkümnenda muudatuse võrdse kaitse klausel (muudab koolide segregatsiooni ebaseaduslikuks).
• Rassiline segregatsioon Ameerika Ühendriikides