Bunyip – Austraalia mütoloogiline veevaim ja legendaarne olend

Bunyip on Austraalia mütoloogiast pärit müütiline olend, keda peetakse sageli vee- või soovaimuks. Räägitakse, et ta elab soodes, jõeorgudes, jõeorgudes ja veekogudes. Bunyip esineb paljude Austraalia piirkondade aborigeenide traditsioonilistes uskumustes ja lugudes, kuigi teda nimetatakse eri keelerühmades erinevalt — näiteks kianpraty Murrumbidgee ääres, wowee Hunter Valley's ja wee waa Narrandera piirkonnas. Nimi bunyip pärineb Austraalia kaguosas räägitavast wemba-wemba keelest ning tõlgitakse sageli kui „kurat” või „kuri vaim”.

Päritolu ja ajalooline taust

Kui eurooplased asustasid Austraaliat varakult, levitasid jutud bunyipist hirmu ja uudishimu ning kujunes arusaam, et tegemist võib olla seni avastamata loomaga. 1840ndatel ja 1850ndatel registreeriti suur hulk asunike tehtud bunyip-“vaatlusi”, eriti Victorias, Uus-Lõuna-Walesis ja Lõuna-Austraalias. 19. sajandi ajalehed ja kirjalikud jutustused levitasid lugusid, mida vahel kasutati ka hoiatustena — näiteks et lapsed hoiaksid end eemal ohtlikest veekogudest.

Kirjeldused ja variatsioonid

Kirjeldused bunyipi välimusest on väga erinevad ja kohati vastuolulised. 19. sajandi alguse ajalehtedes kirjeldati seda olendit sageli järgmiste tunnustega:

• tume karvkate;
• koerataoline või röövlooma meenutav nägu;
• teravad hambad ja küünised;
• mõnikord uimed, hambad või sarved;
• pardilaadne nokk või muu veespetsiifiline tunnus.

Robert Brough Smyth ja teised tollased uurijad kogusid mitmesuguseid kirjeldusi, kuid märkisid ka, et paljud inimesed ei teadnud bunyipist tegelikult palju ning nende ülevaated olid sageli emotsionaalsed või hirmul põhinevad — nad kartsid olendit nii väga, et ei pannud tema välimust tähele.

Teaduslikud seletused ja tõlgendused

Teadlased on pakkunud mitu võimalikku seletust bunyipi legendile:

• pärand vanematest muistenditest — mõnedes tõlgendustes võib bunyipi lugu olla säilinud ajast, mil Austraalias eksisteeris megafauna;
• väljasurevate loomade fossiilide valehinnang — leidude, näiteks Diprotodon või Thylacoleo sugulaste jäänuste, avastamine võis anda põhjust siduda need nähtamatute või müstiliste olenditega;
• valesti tuvastatud kaasaegsed loomad — ranniku lähedal võib bunyipi tähelepanek olla seletatav näiteks hülgehuntide, suurte veeloomade või haruldaste lindude vaatlusega;
• kultuuriline kujundamine — jutustused võisid kasvada ajalehtede, linnavalu ja suulise pärimuse mõjul, kuni kujunes sisuliselt müüt.

19. sajandi ajalehed, näitused ja trükimeedia

Kolonialusel olid bunyipi lood populaarne teema ajakirjanduses ning mõned juhtumid kujunesid meelelahutuseks või rahuliku uudiseallikaks külaelus. Samuti esinesid nii tõsiseid arutelusid kui ka hoaxe ja üllatuslikke avalikke näitusi, mis andsid jutustustele laiemat kajastust. Lastele jutustatud lood toimisid sageli hoiatuse ja käitumisjuhisena ohtude vältimiseks vee ääres.

Kultuuriline tähendus ja pärimus

Bunyip on oluliselt tähtis nii kohalike aborigeenide kui ka kolonistide jutustustes. Aborigeeni lugudes võib bunyip olla vaim, kes kaitseb veekogusid või karistab neid, kes rikuvad looduslikke kohti. Euroopalikust perspektiivist sai bunyip aga samal ajal „uuritava” ja sensatsioonilise olendi kuvandi, mis mõjutas rahvaluulet, rahvajutte ja hilisemat populaarset kirjandust.

Kaasaegne tähendus ja popkultuur

Tänapäeval esineb bunyip nii ajalooliste uurimuste kui ka ulme-, hirmu- ja lastežanri teostes. Tema kujutis on mitmekesine: alates rahvajuttudest ja muinasjuttudest kuni kaasaegsete filmide, raamatute ja kunstiteosteni. Samuti on bunyip hea näide sellest, kuidas folkloor ja teadus võivad üksteist mõjutada ning kuidas müüdid aitavad inimestel mõtestada ja hoida looduskeskkonda.

Kokkuvõte

Bunyip on mitmetahuline kultuuriline nähtus — samaaegselt hirmutav vaim, meediasensatsioon ja võimalik paleontoloogiliste leidude väärinterpretatsioon. Tema legendid annavad väärtusliku ülevaate Austraalia mitmekesisest pärimusest ning sellest, kuidas inimesed on püüdnud seletada tundmatuid ja potentsiaalselt ohtlikke veekeskkondi.

Varajased aruanded asunike kohta

Esimene kirjalik aruanne bunyipist oli juulis 1845. Ühes ajalehes teatati mõnede kivististe leidmisest Geelongi lähedal. Kui luid näidati ühele aborigeenile, olevat ta need kohe ära tundnud kui bunyip. Tal paluti joonistada bunyip'i pilt. Ajalehes kirjeldati seda nii, et selle pea oli nagu emu ning keha ja jalad nagu alligaatoril. Tema jalad olid väidetavalt tugevad, paksud ja lühikesed tagajalad ning pikad jalad ees. Tal olevat pikad küünised. Vees olles olevat ta ujunud nagu konn, kuid kaldal kõndis ta tagajalgadel, seistes 12 või 13 jalga (3,7 või 4,0 m) kõrgusel.

1846. aasta jaanuaris võeti Uus-Lõuna-Walesis Murrumbidgee'ijõe kaldalt kummalise välimusega kolju. Inimene, kes selle leidis, ütles, et kõik põliselanikud, kellele seda näidati, nimetasid seda bunyipiks. Kolju pandi välja Austraalia muuseumis Sydneys. Rahvahulgad tulid seda vaatama ja The Sydney Morning Herald kirjutas, et paljud külastajad jutustasid oma "bunyip'i nägemisest".

Teine varajane lugu bunyipist on kirjutatud 1852. aastal põgenenud vangi William Buckley poolt. Ta kirjutas, et paljudes järvedes, mida ta oli külastanud, elas "kahepaikne loom, keda põliselanikud kutsuvad Bunyipiks". Ta kirjutas, et nägi kunagi ainult looma selga, mis oli tema sõnul kaetud hallide sulgedega. Ta kirjeldas seda kui väikese lehma suurust. Ta väitis, et bunyipil usuti olevat üleloomulikke võimeid.

Austraalia muuseumis 1840. aastatel eksponeeritud nn bunyip-kall.

Küsimused ja vastused

K: Mis on bunyip?

K: Millised on bunyip'i erinevad nimed?

K: Kuidas suhtusid eurooplased bunyipi varase asustuse ajal?

Küsimus: Milliseid tunnuseid on bunyipi kirjeldustes sageli mainitud?

K: Kuidas Robert Brough Smyth salvestas teavet selle kohta, kuidas Bunyip välja näeb?

K: Mida arvavad teadlased, et Bunyipide kohta käivate lugude taga võib olla?

Otsing