Diprotodon – Austraalia suurim väljasurnud pleistotseeni marssupiaal

Diprotodon oli suurim kunagi elanud marssupiaal ning üks kõige tuntumaid Austraalia pleistotseeni megafauna esindajaid. Ta eksisteeris ligikaudu 1,6 miljonit aastat tagasi kuni väljasuremiseni umbes 46 000 aastat tagasi, seega elas suure osa pleistotseeni ajastust. Diprotodon oli visuaalselt sarnane sarveta ninasarvikule, kuid tegelikult kuulus see vombatite ja koaalade sugukonda ning oli nendega suguluses.

Taksonoomia ja nimi

Nimi Diprotodon tähendab umbes „kaks etteulatuvat hammast” (viidates alumistele lõikehammastele) ja see suurim tuntud liik on tavaliselt nimetatud nimega Diprotodon optatum. See kuulub perekonda Diprotodontidae, mis on osa suuremast rühmast vombatiformseid marssupiaale.

Välimus ja suurus

Diprotodon nägi välja nagu suur, sarvitu ninasarvik või jõehobu-laadne loom, kuid tal olid marssupiaali tunnused. Tema jalad olid sissepoole pööratud nagu wombatil, mis andis talle kompaktse ja madala „tuvilaba” välimuse. Esijalgadel olid tugevad küünised, mida ta võis kasutada juurikate ja teiste taimeosade välja kaevamiseks.

Näidissuurused on muljetavaldavad: suurimad isendid võisid olla umbes 3 meetrit ninast sabani, õlgadest umbes 2 meetri kõrgused ja kaalusid ligikaudu 2–3 tonni (mõned hinnangud kuni umbes 2790 kilogrammi). Samas oli olemas ka väiksemaid isendeid — populatsioonis esines tõenäoliselt suurusevariatsiooni ning võimalik sooline dimorfism.

Jäljed ja fossiilid näitavad, et Diprotodonil oli karvkate — tema jalajäljed viitavad karvasele tallale, sarnasele hobusekarvkattele, mitte palja nahaga nagu tänapäevastel ninasarvikutel.

Levila ja fossiilid

Diprotodonit on leitud laialdaselt üle kogu mandrilise Austraalia, eriti pleistotseeni setetes ja karstikoobastes leiukohtades. Sageli esinevad hästi säilinud surnukehad ja osaliselt kokkujäänud skeletid suurtes liivastesse või savisesse setetesse mattunud kohtades (näiteks tuntud leiukohad Austraalias, sh Lake Callabonna ja Naracoorte sarnased Pleistotseeni paigad). Tasmaaniasse on diprotodontide säilmeid seni tuvastamata, mistõttu neid seal loodetavasti ei leidunud.

Eluviis ja toitumine

Diprotodon oli taimtoiduline: tema hambastik ja purihambad olid kohastunud taimestiku jahvatamiseks ja töötlemiseks. Toiduks võisid olla rohud, lehed, oksad ja juurikad — esijalgade küünised aitasid mulda kaevata juurte ja mugulate otsimiseks. On ka arvatud, et nad võisid olla osa laiematest karjamaastest, liikudes rühmiti (sarnane sotsiaalsele elule) ja jättes maha radasid ja suuri jalajälgi.

Paljunemine

Nagu teised marssupiaalid, kandis Diprotodon oma poegi kotti (marsupium). Tugev tõendus selle kohta pärineb leiudest, kus naissoost skeletile olid kinnitunud väikesed skeletijäägid seal, kus lapse kott oleks paiknenud. See viitab sellele, et emad kandsid oma järglasi kotti, kuni nad olid piisavalt arenenud iseseisvaks eluviisiks.

Väljasuremine

Diprotodon hukkus umbes 46 000 aastat tagasi. Tema väljasuremist on seletatud mitmete teguritega, mis osaliselt võisid tegutseda koos: kliimamuutused, mis mõjutasid toidubaasi ja elupaiku, ning inimtegevuse mõju — inimeste saabumine Austraaliasse, jahipidamine ja maastiku põletamine, mis muutsid ökosüsteeme. Arutelu jätkub selle üle, kui suure osa vastutusest kandis inimtegevus võrreldes looduslike kliimakõikumistega; tõenäoliselt olid põhjuste kombinatsioonid.

Diprotodon on oluline näide Pleistotseeni megafauna mitmekesisusest ja aitab meil mõista nii Austraalia loodusajalugu kui ka inimeste varajast mõju looduskeskkonnale.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Diprotodon?

K: Milline oli Diprotodontidae perekond?

K: Millal Diprotodontidae eksisteeris?

K: Milline nägi Diprotodon välja?

K: Mida Diprotodon sõi?

K: Mida me teame Diprotodoni karva kohta?

K: Milline oli Diprotodoni suurim suurus?

Otsing