Kaledoonia orogenees oli laiaulatuslik mägede ehitamise ajastu, mis toimus peamiselt ordoviitsiumi lõpust kuni devoni keskpaigani (ligikaudu 490–390 miljonit aastat tagasi). Selle tulemuseks olid ulatuslikud mootmed ja kokkupõrkekihid, mis jäid alles tänapäeva maakooresse ja on nähtavad mitmetes piirkondades üle terve Põhja‑Atlandi. Esimeses klassikalises kirjelduse kohas nimetati seda orogeneesi Šotimaa järgi Caledonia nimega; nimi viitab sündmuste jada‑iseloomule, mitte üheainsa täpse ajavahemiku piiritlemisele.

Põhjused ja protsess

Põhjus oli Iapetose ookeani sulgumine, kui erinevad mandriblokid liikusid ja lõpuks kokku põrkasid. Peamised osalised olid Laurentia, Baltica ja Avalonia; nende kokkupõrgetega moodustus uus mandrikonstruktsioon, mida mõnikord nimetatakse Laurussiaks või Euramerikaks. Kokkupõrked ei toimunud üheainsa sündmusena, vaid mitme etapi kaupa: tekkinud olid litosfäärilised subduktsioonisüsteemid, voldid, lõksud ja suuremahulised lüüsid ning tekkisid kõrged mäeahelikud, millest osa hiljem mandriosiontel kõrbestus ja kulus.

Geograafia — kus seda näeb

Kaledoonia orogeneesi jälgi leidub mitmel kontinendil. Tunnetatavad ja hästi uuritud paljad on:

  • Briti saarte põhjaosad (nt Šotimaa ja Iirimaa)
  • Skandinaavia mägedes — Norra ja osalt Rootsi kaldeonilised kivimid
  • Svalbardis ja Gröönimaa idaosas
  • Põhja‑Euroopas laiemalt, kus on säilinud orogeenilisi paelõike ja sutuurjooni
  • Osad orogeense struktuurist sattusid tänapäeva Põhja‑Ameerikasse, seal tuntakse sugulasprotsessi mõne osa kohta tihti kui Appalache'i mäed ja piirkondlikult Akaadide orogenees.

Geoloogilised tunnusmärgid ja säilmed

Kaledoonia orogeneesi tunnused hõlmavad:

  • sügavaid metamorfseid komplekside ja kõrge kraadiga metamorfsete kivimite alasid (gneissid, šistid);
  • suurte lamedate ja pikitõmmetega kaldpinna‑jaotusi ning ülelükke (nappe ja thrust‑struktuurid);
  • jääke Iapetose mere põhjast — ophioliidid ja paekihid, mis viitavad ookeani ja selle servade purunemisele;
  • magmatismi ja intrusioonide jadasid, mis kaasnesid subduktsiooniga ja mandrite kokkupõrkega.

Paljud algselt kõrged mäed on tänaseks ulatuslikult erosiooni käigus maha kulunud; säilinud on sügavad juured ja kalded, mis annavad geoloogidele infot orogeneesi kõrgusest ja kestusest.

Seosed teiste orogeneesidega ja tähendus

Kaledoonia orogenees on osa suuremast paleogeograafilisest ümberkorraldusest, mis viis Põhja‑Atlandi mandrite jaotuse muutumiseni ning aitas moodustada varasemaid superkontinente. Piirkondlikult eristatakse selle orogeneesi jooksul mitmeid faase (näiteks Grampiani või Scandiani faasid kuni Akaadide/Acadian‑tüüpsete sündmusteni), aga terminoloogia võib eri piirkondades erineda. Kaledoonia mõjutas tugevasti hilisemat maapinna arengut ja määras ära paljude loodusvarade — näiteks mineraalide ja ehitusmaterjalide — leviku ning hilisema maastikulise arengu suunad.

Kuigi tegu on iidse orogeneesiga, on selle mõjud selgelt arheogeoloogiliselt ja geoloogiliselt loetavad: kaledoniidid annavad palju teavet Mandrite ajaloost, tektoonilisest protsessist ja sellest, kuidas ookeanid tekivad ja kaovad mandri‑süsteemide vahel.