Šveits on jagatud 26 erinevaks piirkonnaks, mida nimetatakse kantoniteks. Kanton on nagu osariik Ameerika Ühendriikides. Igal kantonil on oma ajalugu, keel (saksa, prantsuse, itaalia või retoromaani) ja sageli ka oma kultuurilised eripärad.
Ajalugu
Varem oli igal kantonil oma armee ja raha. Suurem muutus toimus 19. sajandil: pärast sisepoliitilisi pingeid ja nn kodusõda (Sonderbundi sõda) võeti 1848. aastal vastu esimene föderaalne põhiseadus, mis lõi kaasaegse Šveitsi riigi ja koondaski sõjaväe ning olulised rahandusalased volitused keskvalitsuse alla. Samuti fikseeriti järk-järgult ühtne valuuta (Šveitsi frank) ja muud föderaalsed institutsioonid.
Algkonnad ehk Urkantonid — Uri, Schwyz ja Unterwalden (mis moodustub tänapäeval kahest osast: Nidwalden ja Obwalden) — olid Šveitsi varem tuntud baasliikmed alates 1291. aastast. Aja jooksul liitusid konföderatsiooniga teised kantonid. Jura on Šveitsi seni kõige uuem kanton: see moodustus 1978. aastal pärast poliitilisi ja sotsiaalseid pingeid ning referendumeid, kui piirkond eraldus Berni kantonist.
Valitsemine ja autonoomia
Šveitsi mudelit iseloomustab tugev föderalism: igal kantonil on oma valitsus ja seega ka oma põhiseadus. Põhiseadus on riigi kõrgeim seadus kantoni tasandil; see reguleerib kantoni poliitilist süsteemi, kohalikke institutsioone ja põhiõigusi vastavalt föderaalsele raamistikule.
Kantonitel on laiaulatuslikud volitused hariduse, politsei, tervishoiu, kohtu- ja maksupoliitika valdkondades. Näiteks koolikorraldus — alates koolisüsteemi struktuurist kuni õppekavade teatud osani — on kantonite pädevuses, mistõttu Šveitsis eksisteerib 26 eri koolisüsteemi. Samuti võivad maksud ja sotsiaalteenused kantoniti märgatavalt erineda, mis mõjutab elukallidust ja ärikeskkonda eri piirkondades.
Kantonide valitsemine toimib tavaliselt nii, et igal kantonil on täitevorgan (sarnane valitsusele, sageli nimetatakse seda eri keeltes erinevalt) ja seadusandlik kogu (parlament). Samuti on Šveitsi poliitikas tugevalt juurdunud otsedemokraatia: kantonitel on oma reeglid rahvahääletuste ja algatuste läbiviimiseks — sagedased on nii kohalikud rahvaküsitlused kui ka initsiatiivid.
Erandid ja praktilised erinevused
On kantoneid, mis erinevad tavapärasest hääleõiguse ja esindatuse poolest. Basel-Stadt, Basel-Landschaft, Appenzell-Innerrhoden, Appenzell-Ausserrhoden, Obwalden ja Nidwalden on ajalooliselt käsitletavad eriliselt – neid tuntakse sageli kui "poolkantone". Sellel on praktikas tähendus riiklikus esindatuses: poolkantonid annavad Ständide nõukogus ühe (mitte kahe) esindaja ja konstitutsiooniliste otsuste juures loetakse nende hääl poolena. Muidu on nende õigused ja kohustused sarnased teiste kantonitega.
Föderaalne ja kantoniti erinev seadusandlus võib tekitada kummalisi või vastuolulisi olukordi. Näiteks narkootikumide kuritarvitamise käsitlemine on föderaalse seaduse all, ent selle rakendamine ja karistused võivad kantoniti erineda. Kuigi tarbimine ise (erinevalt kaubast või jagamisest) ei pruugi mõnes olukorras olla kriminaalkorras karistatav, võivad politsei ja kohalikud ametkonnad käsitleda juhtumeid väga erinevalt: ühes kantonis võib marihuaana suitsetamise eest järgneda vaid rahatrahv, teises aga vanglakaristus. Selline mitmekesisus kehtib ka muudes valdkondades — politseiprotokollid, ennetusmeetmed ja halduskaristused sõltuvad sageli konkreetse kantoni poliitikast.
Miks see tähendab elamiseks ja poliitikaks erinevaid tingimusi
- Majanduslikult: maksusüsteemid ja elukallidus erinevad kantoniti, mistõttu ettevõtted ja eraisikud valivad tihti elukoha vastavalt maksukohustustele.
- Hariduses: õppekavad ja kooliastmete korraldus võivad erineda, mõjutades näiteks lapsevanemate valikuid ja ülikoolile pürgijate valmistumist.
- Õigusruumis: politsei- ja õigusepraktika varieerub, mis tähendab, et samasuguse teo tagajärjed võivad sõltuda sellest, kus see sooritatakse.
- Kohalik demokraatia: kantonites on tugev traditsioon kodanikuosalusel — rahvahääletused ja initsiatiivid annavad elanikele otsesema hääle oma kodupiirkonna poliitika kujundamisel.
Kokkuvõtlikult on Šveitsi kantonid — kuigi kuuluvad ühtsesse riiki — omaette tugeva autonoomiaga poliitilised üksused. See föderaalne mudel annab kohalikule tasandile palju vabadust ning samal ajal nõuab koostööd ja ühtset raamistikku föderaalsel tasandil, et hoida riik tervikuna toimivana.
