Kettpockeril (teaduslik nimi Esox niger) on mitmeid hüüdnimesid, nagu näiteks rohupocker, Jack ja idapocker. Kettpocker on mageveekala ja Esox (haug) perekonna üks väiksemaid liike. Ta leidub algselt Ida‑Põhja‑Ameerika kaldavööndites ja rannikualade jõgedes ning on hiljem asustatud ka paljudesse teistesse veekogudesse. Kettpocker on levinud Ontario ja Erie järvede valgalades ning mujal, kus on sobivaid veekeskkondi. Neid kohtab järvede, ojade ning loodete ja tõusu‑ ja mõõnajõgede madalates, tihti umbrohtunud basseinides. Nad on tipõhise loomaomase varitseva toitja‑eestlusega ning tabavad kõike, mis nende lähedal ujub; toitmistempo on tihti suur nii päeval kui hämarikus.
Kirjeldus
Kettpocker on pikliku kehakuju ja terava, laia koonu (nn "pardisuu") ning tugevate lõualuudega. Tal on iseloomulikud kettja mustriga jooned külgmisel küljel — tumedad ketta‑ või labürindilaadsed tähnised kollakas‑roheka tausta peal, mis annavad liigile nime. Erinevalt suurematest haugiliikidest (nt põhjapockeri) on kettpocker tavaliselt väiksem ja jäsemalt ehitatud. Täiskasvanud isendid ulatuvad tavaliselt umbes 25–50 cm pikkuseks; maksimaalsed mõõdud võivad mõnikord jõuda ~60 cm‑ni. Värvus ja mustrid võivad veidi varieeruda sõltuvalt elupaikast ja vanusest.
Levik ja elupaik
Kettpockeri looduslik levila hõlmab Ida‑Põhja‑Ameerika rannikualasid ja nendega seotud jõesüsteeme. Lisaks on liiki inimese sekkumise tõttu sissetoodud ja asustatud mitmetesse siseveekogudesse, mida viitab ka levik Ontario ja Erie järvede valgaladesse. Eelistatud elupaigad on madalad, taimestikurohked alad, kus on piisavalt varju ja peidukohti — näiteks vesirooside, vesikrõbekorvide ja madalate roostike vaated. Nad taluvad rahulikumaid veevoolusid ja võivad elada nii värskes kui soolasema veega segatud loodetsoonides.
Käitumine
Kettpocker on peamiselt varitsev röövloom — ta peidab end taimestiku või muude varjude vahel ja läheneb saagile kiiresti lühikese kiirendusega rünnaku kaudu. Selline käitumine vähendab energiakulu ja võimaldab tabada erineva suurusega saaki. Isendid võivad olla territoriaalsed, eriti sobivatel toitmis‑ ja paljunemisaladel. Kuigi palju haugisugulasi on aktiivsemad hämarikul ja öösel, on kettpockeri aktiivsus tihti jaotunud nii päeva‑ kui hämarikutundidesse, sõltudes veetemperatuurist ja saagi kättesaadavusest.
Toitumine
Kettpocker on oportunistlik karnivoor ja toitub peamiselt väiksematest kaladest. Tema saaki kuuluvad ka: väikekalad, vetikate vahel peituvad selgrootud (nt vähilised ja suuremad putukate vastsed), kahepaiksed (nt noored konnad ja kaelkirjakud) ning aegajalt ka väikesed linnud või imetajad, kes veemaailmas liiga lähedale satuvad. Toitumisviis on rünnak‑ambush: saak püütakse kiiresti ja tugeva hammustusega ning neelatakse tervikuna või lõigatakse tükkideks.
Paljunemine ja eluiga
Paljunemine toimub tavaliselt kevadel, kui vesi soojeneb. Kettpocker kudeb madalates, taimestikurohketes vetes — munad kinnituvad sageli veetaimede juurde. Munadest kooruvad vastsed ja noorkalad arenevad ilma vanemate hoolitsuseta; vanemad ei hoia ega kaitse järglasi. Eluiga vabas looduses on tavaliselt kuni 6–10 aastat, kuigi parimates tingimustes võivad üksikud isendid elada kauem.
Suhe inimestega
Kettpocker on populaarne spordi‑ ja harrastuskalade siht, kuna ta pakub kiiret ja jõulist võitlust õnge otsas. Samuti võib liigi asustamine uutesse veekogudesse mõjutada kohalikke ökosüsteeme, kuna ta võib konkureerida teiste röövkalade ja väikesemate liikidega. Kaluritele ning looduskaitsjatele on oluline jälgida kohalikke juhiseid ja vältida mittesoovitavate liikide sihtotstarbelist levitamist.
Kui soovite liigi täpsemat identifitseerimist või nõu püügi ja kaitse kohta konkreetses piirkonnas, tasub pöörduda kohaliku kalandusametniku või looduskaitseorganisatsiooni poole.
