Charlottetowni konverents toimus 1.–9. september 1864 ja oli otsustava tähendusega Kanada konföderatsiooni alguse jaoks. Algupäraselt kutsuti kohtumine kokku selleks, et arutada mereprovintside ühendamist; kokku said esindajad nii Briti Põhja-Ameerika kolooniatest kui ka teiste piirkondade juhid. Kohtumine peeti Charlottetownis, prints Edwardi saarel.
Takistuspunkt ja teema
Esialgne eesmärk oli kaaluda nii-öelda mereriikide (maritime provinces) võimalikku ühinemist — nende seas olid Nova Scotia, New Brunswick, Prince Edward Island ja sageli loetelusse kaasatav Newfoundland. Kohtumise käigus pöördus tähelepanu laiemale mõttele: ühendada ka provintsid Suure-Järve piirkonnast (Province of Canada), mis viis ideeni üleriigilisest ühendusest, millest lõpuks kujunes 1867. aasta Kanada konfederatsioon.
Osalejad ja tähtsamad isikud
Konverentsil osalesid nii mereriikide kui ka Province of Canada’i esindajad. Province of Canada’ist tulid delegaadid, kes edaspidi said tuntuks kui ühed Kanada konföderatsiooni rajajatest, näiteks John A. Macdonald, George-Étienne Cartier ja George Brown. Mereriikide delegatsioonides olid oma juhtfiguurid ja provintside poliitikud, näiteks Nova Scotia ja New Brunswicki esindajad, samuti Prince Edward Island delegaadid.
Tulemused ja järelmõjud
Kuigi Charlottetowni konverentsi otsene eesmärk ei olnud kohe seaduslikku ühendamist saavutada, muutis see avalikku ja poliitilist diskussiooni: kohtumisel hakati aktiivselt kaaluma suuremat liitu Briti Põhja-Ameerikas. Konverentsi ideed ja kokkulepped viisid järgmistele kohtumistele, eriti oktoobris 1864 peetud Quebeci konverentsile, kus hakati täpsemalt vormistama föderatsiooni põhimõtteid. Lõplik samm oli 1867. aasta kolmeliikmeline protsess — Quebeci ja Londonis peetud arutelud — mis kulmineerus British North America Actiga (1. juuli 1867), mil loodi Dominion of Canada.
Tähendus
Charlottetowni konverents loetakse sageli Kanada konföderatsiooni alguspunktiks, kuna seal hakati tõsisemalt arutama ideid, mis viisid lõpuks ühise riigi loomiseni. Paljud konverentsi osalejad peetakse hiljem "Fathers of Confederation" ehk konföderatsiooni isaks. Märkimist väärib ka see, et kõik mereprovintsid ei ühinenud 1867. aastal — näiteks Newfoundland liitus Kanada föderatsiooniga alles palju hiljem (1949).
Konverents näitas, kuidas piirkondlikud huvid ja praktilised kaalutlused — kaubandus, kaitse, raudteevõrgustik ja majanduslik koostöö — suutsid mõjutada kolooniate juhte suuremate riiklike lahenduste poole. Charlottetowni kohtumine jääb seetõttu oluliseks pöördepunktiks Kanada ajaloo kontekstis.