1876–1877 toimus Istanbulis (Konstantinoopolis) 23. detsembrist 1876 kuni 20. jaanuarini 1877 suurriikide (Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia) Konstantinoopoli konverents (tuntud ka kui "Laevapalee konverents", konverentsi toimumiskoha järgi). Konverents kutsuti kokku reageerimaks 1875. aastal alanud Hertsegoviina mässule ja 1876. aasta aprillis puhkenud Bulgaaria ülestõusule ning sellele järgnenud Osmanite repressioonidele; suurriigid eesmärgiks oli leida rahumeelne lahendus ja vältida laiemat sõjalist konflikti Balkani poolsaarel.

Taust ja osalejad

Konverentsi aluseks olid rahvusvahelised hirmud, et Balkani puhkemised võivad eskaleeruda ja mõjutada Euroopa julgeolekut. Osalesid kuue suure suhte suursaadikute ja valitsusdelegatsioonide esindajad; kohtumised toimusid Konstantinoopolis, kus lisaks suursaadikutega peeti läbirääkimisi ka Osmanite valitsuse esindajatega. Konverentsi peamiseks eesmärgiks oli koostada üksikasjalik reformipakett nendele Osmanite territooriumidele, kus suurem osa elanikkonnast oli kristlaste (peamiselt Bulgaaria ja Bosnia-Hertsegoviina) hulgas.

Peamised ettepanekud ja reformid

Konverentsis koostatud plaadid ja protokollid sisaldasid mitmeid konkreetseid ettepanekuid, mille eesmärk oli parandada haldust, tagada vähemuste õigused ning vähendada vägivalda ja rahutusi. Peamised punktid olid järgmised:

  • Autonoomse halduse kehtestamine piirkondades, kus enamusrahvuseks olid kristlased — ette nähtud olid eraldiseisvad administratiivsed ja kohusstruktuurid, mis tagaksid kohaliku juhtimise ja õiguste kaitse.
  • Õigusreform ja võrdne kohtlemine, sh seadusandluse ning kohtusüsteemi reformimine, et tagada vähemuste ja kohalike elanike põhiseaduslikud õigused.
  • Majanduslikud ja maksureformid, et suurendada riigi haldustõhusust ja vähendada korruptsiooni kohalikul tasandil.
  • Julgeoleku- ja korrakaitsemeetmed, sealhulgas ettepanekud kohalike relvajõudude ümberkorraldamiseks ning nende töös Euroopa suursaadikute ja ekspertrühmade järelevalve või nõustamise kaasamine, et tagada vähemuste turvalisus.
  • Rahvusvaheline järelevalve reformide rakendamise üle — konverents rõhutas, et suurriikide osalus ja garantiid on vajalikud, et muudatused toimuksid.

Tulemused ja tagajärjed

Kuigi konverentsi delegatsioonid jõudsid 1877. aasta jaanuaris kokkulepetele ja koostasid reformiprojekti, ei viinud Osmanite riik neid ettepanekuid täielikult ellu. Osmanite valitsus avaldas küll osalist nõustumist, kuid keeldus mõningatest meetmetest või viivitas nende rakendamisega. Konverentsi järeltulijaks ei saanud püsivat lahendust Balkani probleemidele.

Pikaajaline tagajärg oli see, et konverentsi ebaõnnestumine ja reformide mittetäitmine aitasid kaasa Venemaa otsusele sekkuda, mis lõppes 1877–1878 Venemaa–Osmanite sõjaga (tuntud ka kui vene–türgi sõda). Sõja järel sõlmiti esmalt San Stefano rahuleping (märts 1878), mis andis Bulgaariale suures ulatuses autonoomiat, kuid sellele järgnesid diplomaatilised läbirääkimised ja osade rahvusvaheliste kokkulepete ümbertegemine 1878. aasta Berliini konverentsil. Seega Konstantinoopoli konverentsi otsused olid olulised eelmängud 1878. aasta rahvusvahelisele ümberkorraldusele Balkani regioonis, ent otseselt neid ei rakendatud ning need jäid osaliselt teoreetilisteks reformiplaanideks.

Tähtsus

Konstantinoopoli konverents on ajalooliselt tähtis näide sellest, kuidas 19. sajandi suurvõimud püüdsid diplomaatiliste vahenditega leida lahendusi rahvuslikele ja usulistele konfliktidele Osmanite impeeriumis. Konverents näitas nii suurepärased kavatsused rahu ja reformide suunas kui ka piiranguid: ilma kohaliku toimepanuta ja organismide reaalsete garantiideta olid rahvusvahelised ettepanekud raskesti elluviidavad. Lõppkokkuvõttes aitas konverents kaasa sellele, et Balkani saatusest said 1870. aastate lõpus Euroopas laialdaste diplomaatiliste kokkulepete ja sõjaliste muutuste keskpunktid.