Konstantinoopoli konverents

1876-1877 toimus Istanbulis (Konstantinoopolis) 23. detsembrist 1876 kuni 20. jaanuarini 1877 suurriikide (Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia) Konstantinoopoli konverents (või "Laevapalee konverents", konverentsi toimumiskoha järgi). Pärast 1875. aastal alanud Hertsegoviina mässu ja 1876. aasta aprillis toimunud Bulgaaria ülestõusu leppisid suurriigid kokku poliitiliste reformide projektis nii Bosnias kui ka Bulgaaria enamusrahvastikuga Osmanite territooriumidel.

Konverentsi delegaadid

Osalejad

Suurriike esindasid konverentsil vastavalt:

Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik:

Lord Salisbury ja Sir Henry Elliot;

Vene impeerium:

Krahv Nikolai Ignatjev (ajalooline kirjapilt Nicolai Ignatieff);

Prantsusmaa Kuningriik:

Krahv Jean-Baptiste de Chaudordy ja krahv François de Bourgoing;

Saksa impeerium:

Parun Karl von Werther;

Austria-Ungari impeerium:

Parun Heinrich von Calice ja krahv Ferenc Zichy;

Itaalia Kuningriik:

Krahv Luigi (Lodovico) Corti.

Neist lord Salisbury, krahv de Chaudordy ja parun von Calice olid konverentsil täievolilised suursaadikud, samas kui krahv Ignatjev, Sir Henry Elliot, krahv de Bourgoing, parun von Werther, krahv Zichy ja krahv Corti olid oma riikide residentidest suursaadikud Konstantinoopolis.

Ka USA peakonsul Konstantinoopolis Eugene Schuyler osales aktiivselt konverentsi otsuste koostamises.

Osmanite impeeriumi esindasid konverentsil:

Mithat Pasha, Saffet Pasha ja Edhem Pasha.

Mithat Pasha oli suurvisiir (esimene minister) ja Saffet Pasha Türgi välisminister. Kuigi Türgi esindajad osalesid konverentsi plenaaristungitel, ei kutsutud neid eelnevatele tööistungitele, kus suurriigid pidasid läbirääkimisi oma kokkuleppe üle.

Lord Salisbury ja krahv Ignatjev mängisid selles protsessis juhtivat rolli. Ignatjev püüdis hajutada Briti kahtlusi selle kohta, et Venemaa eeldatav roll õigeusu slaavlaste kaitsjana on vaid varjatud tema püüdlustele vallutada Bosporus ja Konstantinoopol ise ning seega - nagu peaminister Disraeli kartis - ohustada potentsiaalselt elutähtsaid Vahemere-äärseid teid Briti Indiasse. Salisbury nägi konverentsi omalt poolt paljulubava võimalusena, et sõlmida Venemaaga ulatuslik kokkulepe nende vastuoluliste territoriaalsete ambitsioonide üle Kesk-Aasias.

Bulgaaria vastavalt Konstantinoopoli konverentsile

Otsused

Bosnia

Konverentsil nähti ette autonoomse provintsi loomine, mis hõlmaks Bosniat ja enamikku Hertsegoviinast, samas kui Bosnia lõunaosa tuleks loovutada Montenegrole.

Bulgaaria

Suurriigid leppisid kokku Bulgaaria ulatuslikus autonoomias, mis pidi toimuma kahe uue, selleks otstarbeks loodud Osmanite provintsi (vilajaets) kujul: Ida, mille pealinnaks oli Tarnovo, ja Lääne, mille pealinnaks oli Sofia.

Konverentsil tehti kindlaks, et 19. sajandi lõpu seisuga ulatusid Bulgaaria etnilised territooriumid Osmanite impeeriumi territooriumil Doonau delta kirdes, Kastoria edelas, Kirklareli ja Edirne kagus ning Niš loodes. Need territooriumid pidid liidetakse kahe Bulgaaria autonoomse provintsi koosseisu järgmiselt:

Ida-Bulgaaria autonoomne provints, sealhulgas Tarnovo, Ruse, Tulcea, Varna, Sliven, Plovdiv (välja arvatud Ardino ja Smoljani kazad (kolmanda tasandi haldusüksused) ning osa Edirne sandjakist, sealhulgas Kirklareli, Svilengradi ja Elhovo kazad.
Lääne-Bulgaaria autonoomne provints, mis hõlmab Sofia, Vidini, Niši, Skopje, Bitola (välja arvatud Debari ja Korçë kaasia), Serresi sandjaki Gotse Delchev, Melnik ja Sidirokastro kaasia ning Strumica, Velese, Tikveši ja Kastoria kaasia.

Suurriigid töötasid üksikasjalikult välja kavandatavate autonoomsete provintside põhiseadusliku, seadusandliku, täidesaatva, kaitse- ja õiguskaitse korralduse, kantoni haldussüsteemi, maksustamise, rahvusvahelise järelevalve jne. osas.

Lord Salisbury

Krahv Ignatieff

Kokkuvõte

Kuue suurriigi kokkulepitud otsused anti ametlikult üle Osmanite valitsusele 23. detsembril 1876, lükates tagasi Türgi avakõne, et konverentsi missioon oleks võinud ära langeda uue Osmanite põhiseaduse tõttu, mille sultan Abdul Hamid II samal päeval heaks kiitis. Järgnevatel konverentsi täiskogu istungitel esitas Türgi vastuväiteid ja alternatiivseid reformiettepanekuid, mille suurriigid tagasi lükkasid, ning katsed vahekorda ületada ei õnnestunud. Lõpuks teatas suurvisiir Mithat pasha 18. jaanuaril 1877, et Türgi keeldub lõplikult konverentsi otsuseid aktsepteerimast.

Legacy

Osmanite valitsuse suutmatus rakendada Konstantinoopoli konverentsi otsuseid vallandas 1877-1878. aasta Vene-Türgi sõja, võttes samal ajal Türgilt - erinevalt eelnenud 1853-1856. aasta Krimmi sõjast - Lääne toetuse.

Tsarigradi tipp Imeoni mäeahelikus Smithi saarel Lõuna-Shetlandi saartel, Antarktikas, on nimetatud konverentsi järgi ("Tsarigrad" on Konstantinoopoli vana bulgaaria nimi).

Seotud leheküljed

Vene-Türgi sõda (1877-1878)

Lääne-Bulgaaria autonoomne provints

Ida-Bulgaaria autonoomne provints

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Konstantinoopoli konverents?

V: Konstantinoopoli konverents oli suurriikide kohtumine, mis toimus Istanbulis 1876. aasta detsembrist kuni 1877. aasta jaanuarini.

K: Kes olid suurriigid, kes osalesid Konstantinoopoli konverentsil?

V: Konstantinoopoli konverentsil osalenud suurriigid olid Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia.

K: Miks toimus Konstantinoopoli konverents?

V: Konstantinoopoli konverents toimus vastuseks Hertsegoviina mässule ja Bulgaaria ülestõusule Osmanite valdavalt bulgaaria elanikkonnaga aladel.

K: Mis oli Konstantinoopoli konverentsi eesmärk?

V: Konstantinoopoli konverentsi eesmärk oli leppida kokku poliitiliste reformide projektis nii Bosnias kui ka enamusbulgarialase elanikkonnaga Osmanite territooriumidel.

K: Millal toimus Konstantinoopoli konverents?

V: Konstantinoopoli konverents toimus 23. detsembrist 1876 kuni 20. jaanuarini 1877.

K: Mis on Konstantinoopoli konverentsi teine nimetus?

V: Konstantinoopoli konverentsi teine nimetus on "Laevapalee konverents", mis sai oma nime konverentsi toimumiskoha järgi.

K: Kes algatas Hertsegoviina mässu ja Bulgaaria ülestõusu, mis viisid Konstantinoopoli konverentsile?

V: Hertsegoviina mäss algas 1875. aastal ja Bulgaaria ülestõus 1876. aasta aprillis. Mässud algatasid kohalikud elanikud Osmanite territooriumidel, kus oli enamuses bulgaaria elanikkond.