Hiina kohanimed ja romaniseerimine: Hanyu Pinyin, dialektid ja variandid

Sügav ülevaade Hiina kohanimede romaniseerimisest: Hanyu Pinyin, dialektide erinevused, ajaloolised variandid ja tavalised kirjutusvead reisijatele ja keelehuvilistele.

Hiina kohanimed tähistavad Hiinas paiknevate kohtade nimesid. Kuna hiina keel on ajalooliselt kasutanud peamiselt hiina kirjamärke ja foneetilist tähestikku polnud laialdaselt standardiseeritud enne viimase paarsaja aasta arenguid, on kohanimede kirjutamisel tekkinud palju eri tõlgendusi ja segadust. Hiina kirjamärgid on logograafiline kirjasüsteem, mis edastab peamiselt tähendust, mitte otseselt hääldust. See võimaldab samu märke kasutada eri keelte häälduste tähistamiseks, aga ei ütle automaatselt, kuidas neid märke mingis konkreetses keeles hääldada.

Tuleb arvestada ka sellega, et hiina keel ei ole monoliitne — see on osa sino-tiibeti keelepere olulisest harust ja sisaldab palju eri keeli või dialekte, mis sageli on omavahel vastastikku mõistetamatud. Näiteks mandariini ja kantoni keel on mõlemad hiina keele varieerumid, kuid nende kõnelejad ei pruugi üksteisest aru saada ilma lisapõhioskusteta. Seetõttu tekib küsimus: millise häälduse alusel peaks kohanime ladina tähestikus (foneetilises süsteemis) kirjutama? Näide rõhutab probleemi: märk 北京 loetakse mandariini keeles Běijīng, kandoni keeles aga Bak1 Ging1 — sama märk, kaks väga erinevat foneetilist kujutust.

Romaniseerimise mitmekesisus ja selle tagajärjed

Mandariini hääldus toimib tänapäeval Hiinas riigi ametliku kõnekeelena (seda nimetatakse tavaliselt Putongi huaks ehk standardmandariiniks), kuid ajalooliselt on sama linna või paiga nime ladinapõhiseid kujusid kirjutatud väga erinevalt. Selle põhjuseks olid erinevad romaniseerimissüsteemid, välismaiste uurijate, kolonisaatorite ja postisüsteemide lingvistilised eelistused ning asjaolu, et ladina tähtedega kirjutatud kujutised püüdsid sageli edasi anda erinevate murrete hääldust.

Olulised ajaloolised romaniseerimissüsteemid ja mõjutused:

• Wade–Giles — laialt levinud anglofoonses maailmas 19. ja 20. sajandil;
• Postal Romanization (postiaroma) — rahvusvaheline postisüsteemi ja kaartide romaniseerimine, mis sageli lõi tuntud kujusid (nt Peking → Peking või Peking-vormid);
• muuad süsteemid nagu Yale (kasutati mõnel ajaloolisel ajalõigul), Gwoyeu Romatzyh ja lokaalsed (ad hoc) kirjapildid;
• keelte ja välisvõõrsõnade mõju — näiteks saksa, portugali ja inglise mõjutused andsid mõnedele nimedele erksa ajaloolise kujundi (nagu Tsingtao/Tsingtao seostub saksa nimekujuga, Guangzhou → Canton pärineb portugali/ingliskeelsetest variantidest).

Sellised mitmed süsteemid tõid kaasa olukorra, kus ühes ja samas võõrkeelses tekstis võis samale linnale eksisteerida mitu väga erinevat nimetust. Näiteid ajaloolistest variatsioonidest on palju: Pekingi vanem ingliskeelne vorm oli Peking, Nanjingi kohta kasutati Nankingit, Tianjini kohta Tiantsin ning Qingdao kohta Tsingtao. Need kujusid kasutasid erinevad välisriikide kaardi- ja kirjandusallikad, mistõttu mitte-hiinakeelsed kõnelejad hääldasid ja kirjutasid kohanimed sageli mandariini hääldusest erinevalt.

Hanyu Pinyin ja standardiseerimine

20. sajandi keskel töötati välja ja kehtestati mandariini häälduse ühtne romaniseerimissüsteem — Hanyu Pinyin. Seda süsteemi töötas välja Hiina rahvapartei ja hiljem sai sellest ametlik vahend mandariini foneetilise kirjutamise jaoks. Hanyu Pinyin kasutab ladina tähestikku koos diakriitiliste märkidega toonide tähistamiseks (ā, á, ǎ, à). Pinyin lihtsustas mandariini häälduse õpetamist ning vähendas varasemast romaniseerimise segadusest tulenevaid lahknevusi.

Pinyin’i roll tõi kaasa selle, et paljude traditsiooniliste või välismaiste vormide asemel hakati ametlikes dokumentides, kaartidel, koolide õpikutel ja passiromanisatsioonis kasutama Hanyu Pinyini kujusid (näiteks Pekingi asemel sai standardiks Běijīng, Nanjingi asemel Nánjīng, Tianjini asemel Tiānjīn, Qingdao asemel Qīngdǎo — ingliskeelses käibemises sageli kirjutatuna ilma toonimärkideta: Beijing, Nanjing, Tianjin, Qingdao).

Oluline on märkida, et kuigi Pinyin annab ühtse standardi mandariini romaniseerimiseks, ei muuda see seda fakti, et kohanime alus‑hääldus võib paikneda ka mõnes teises hiina keele variandis. Lisaks iseloomustab Pinyinit see, et paljudes rahvusvahelistes kontekstides jäetakse toonimärgid ära; see lihtsustab kirjutamist, kuid vähendab häälduse täpsust ja võib tekitada tähenduseambiguiteeti.

Autonoomsed piirkonnad ja kohalikud keelevariandid

Hiinas asuvates autonoomsetes piirkondades, kus elab palju vähemusrahvusi, on viimastel aastakümnetel toimunud muutusi kohanimede kasutuses: mõnes piirkonnas on hiinakeelsed (mandariini) nimed asendatud või täiendatud kohalike keelte vormidega, et paremini esindada kohalikke etnilisi ja keelelisi gruppe. Näiteks varasemalt tuntud Dihua (迪化) nimi muudeti pärast Xinjiangi moodustamist tagasi Urumqi'ks — see peegeldab linna nime kohalikku, uiguuri‑põhist kuju. Sellised muudatused on sagedased piirkondades, kus väikesed ja suured rahvusgrupid soovivad oma keelelist ja kultuurilist identiteeti rõhutada.

Taiwan: eri õigekirjasüsteemide püsivus ja poliitika

Taiwanis, kus mandariin on samuti ametlik keel, on romaniseerimise kasutamine ajalooliselt olnud ebaühtlane ja poliitiliselt laetud teema. Paljud linnanimed on seal säilitanud traditsioonilise postiroomaniseeringu vormid ning kohalikud eelistused on mõnikord erinenud mandri standardist. Näiteks rahvusvaheliselt tuntud kujud Taipei, Kaohsiung ja Taichung on sageli kirjutatud just nii, mitte Hanyu Pinyini kujul Taibei, Gaoxiong ja Taizhong.

Lisaks on Taiwanis mõnel ajal kasutatud alternatiivseid süsteeme nagu Tongyong Pinyin, ja mitmed kohalikud omavalitsused on vastanud eri süsteemide poliitilisele tähendusele eri otsustega. 2000. aastatest alates on Taiwanis pingutatud ühtsema romaniseerimise poole ning mõned ametiasutused on liikunud Hanyu Pinyini suunas, kuid tänavanimed, metroopeatused ja vanemad märgistused võivad endiselt kanda eri õigekirju. Sellepärast võib sama tee või peatumispaiga nimi mõnes kohas olla kirjutatud täiesti erinevalt — näiteks Banqiao linnaosas võib sama Xinzhan Road (新站路) ühel lõigul ilmuda kui "Shinjann Rd." ja teisel "Sin Jhan Rd.".

Praktilised märkused reisimisel, kaardikasutusel ja uurimistöös

Kui otsite või tsiteerite hiina kohanimeid, tasub arvestada:

• kontrollige, millist romaniseerimist kasutab andmeallikas (ametlik pinyin, vanem Wade–Giles või postiroomaniseering);
• pange tähele, et rahvusvahelistes tekstides jäetakse tihti ära toonimärgid — see võib muuta häälduse ebatäpsuseks;
• autonoomsetes piirkondades ja mitmekeelses kontekstis võivad kohanimed esineda nii mandariini kui ka kohalike keelte vormidena; mõnikord kasutatakse paralleelselt mõlemat;
• Taiwani ja mõnede välismaiste kaardistajate puhul võib kohanime kujul olla ajalooline või poliitiliselt värvitud taust — pange tähele, kas tegemist on ametliku valikuga või traditsioonilise tavaga.

Kokkuvõttes on hiina kohanimede romaniseerimine teema, kus põimuvad keeleline mitmekesisus, ajaloolised mõjutused ja poliitilised otsused. Hanyu Pinyin on tänapäeval laialt aktsepteeritud standard mandariini romaniseerimiseks, kuid piirkondlikud eripärad ja ajaloolised kujundid elavad paljudes keeltes ja kaartidel edasi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on peamine erinevus hiina kirjamärkide ja foneetilise tähestiku vahel?

K: Kuidas tekitab see segadust kohtade nimetamisel Hiinas?

K: Mida tegi Hiina Kommunistlik Partei, et seda probleemi lahendada?

Küsimus: Kuidas autonoomsed piirkonnad käsitlevad kohanimesid erinevalt Mandri-Hiinast?

K: Kuidas kirjutatakse Taiwani linnu tavaliselt?

Küsimus: Milline õigekirja ebajärjekindlus esineb Taiwanis?

Otsing