Kliiniline psühholoogia: definitsioon, ajalugu, diagnoos ja psühhoteraapia

Kliiniline psühholoogia: definitsioon, ajalugu, diagnoos ja psühhoteraapia — põhjalik ülevaade vaimsete häirete hindamisest, diagnoosist ja ravi võimalustest.

Kliiniline psühholoogia on psüühikahäirete, psüühilise heaolu ja psühholoogilise toimimise uurimine psühholoogias. See distsipliin keskendub haiguste ning probleemide tundmaõppimisele, tekke põhjuste mõistmisele, adekvaatse hindamise ja diagnoosimise läbiviimisele ning sobivate sekkumiste — sh ravi ja ennetuse — rakendamisele. Kliinilised psühholoogid töötavad nii hindamise kui ravi valdkonnas: nad uurivad inimese kognitiivset, emotsionaalset ja sotsiaalset funktsioneerimist ning rakendavad mitmesuguseid sekkumisi, eelkõige psühhoteraapiat, aga ka käitumuslikke ja neuropsühholoogilisi meetodeid. Psühhoteraapia põhineb sageli vestlusel ja terapeutilisel suhte loomisel, kuid võib samaaegselt olla osa laiemast raviplaanist, mis sisaldab ka meditsiinilisi või muid ravimeetodeid.

Ajalugu

Kliinilise psühholoogia kui eraldi praktika ja teadusharu ajalugu ulatub 19. sajandi lõppu. Esimese psühholoogilise kliiniku avas 1896. aastal Pennsylvania ülikoolis Lightner Witmer, kes rõhutas teaduslikku hindamist ja praktilist abi kooli- ning arenguprobleemidega lastel. 20. sajandi esimesel poolel keskendus eriala enamasti psühholoogilisele hindamisele, testimisele ja diagnoosile. Pärast Teist maailmasõda suurenes vajadus ja nõudlus vaimse tervise teenuste järgi ning koolitatud kliiniliste psühholoogide arv kasvas oluliselt. Aja jooksul arenesid välja erinevad haridus- ja praktikamudelid (nt teadlane–praktik ja praktiku–teadlane), ning kliinilised psühholoogid hakati pidama psühhoteraapia ja psühholoogilise hindamise asjatundjateks.

Diagnoos ja hindamine

Hindamine on kliinilise töö alustala. See hõlmab

• struktureeritud ja poolstruktureeritud intervjuusid (nt anamnees, vaimse seisundi hinnang),
• psühhomeetrilisi teste ja isiksuseuuringuid (intelligentsustestid, depressiooni- või ärevusskaalad jm),
• käitumuslikku vaatlust ning vajadusel perekonna- või koolivaatlust,
• neuropsühholoogilisi hindamisi, kui kahtlustatakse mäluhäireid või aju funktsioneerimise häireid,
• meditsiiniliste ja farmakoloogiliste tegurite hindamist koos arstidega (diferentsiaaldiagnoos).

Diagnooside paika panemisel kasutavad kliinilised psühholoogid rahvusvahelisi klassifikatsioonisüsteeme (nt ICD või DSM) ja tuginevad tõenduspõhistele hindamismeetoditele. Oluline on arvestada kultuurilisi, vanuse- ja kontekstilisi erinevusi ning tagada informeeritud nõusolek, konfidentsiaalsus ja patsiendi turvalisus.

Psühhoteraapia ja ravimeetodid

Psühhoteraapiaid on mitmesuguseid ning valik sõltub kliendi probleemist, eesmärkidest ja teaduslikest tõenditest. Levinumad lähenemised:

• Kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT) — fookus mõtete, tunnete ja käitumise seostel;
• Psühhodünaamiline teraapia — keskendub varasematele suhetele ja alateadvusele;
• Inimkesksed (humanistlikud) lähenemised — rõhutavad terapeutilist suhet ja kliendi isiklikku kasvu;
• Perekonna- ja süsteemse teraapia meetodid — keskenduvad suhetele ja peredünaamikale;
• Mindfulness- ja aktseptimispõhised teraapiad (nt ACT) ning traumapõhised meetodid (nt EMDR) ja käitumisteraapia tehnoloogiad.

Kliiniline psühholoog töötleb raviplaane, hindab tulemusi ja kasutab vajadusel standardiseeritud ravimanuaale. Tihti tehakse koostööd psühhiaatrite, perearstide, sotsiaaltöötajate ja teiste spetsialistidega, et pakkuda patsiendile integreeritud ja ohutut ravi; mõnel juhul on vajalik medikamentoosne ravi, mida juhib arst, ning psühhoteraapia on sellele täienduseks.

Haridus, sertifitseerimine ja töökohad

Kliinilise psühholoogi ettevalmistus hõlmab tavaliselt pikemat kõrgharidust: magistri- ja/või doktorikraadi, kliinilist praktikat ja juhendamist. On kaks levinud mudelit: teadlane–praktik (emfasiis teadusuuringutel ja hindamisel) ning praktik–teadlane (emfasiis kliinilisel tööl ja ravitehnikatel). Paljudes riikides on kohustuslik litsentsi või registreerimise taotlemine ning pidev täiendõpe. Kliinilised psühholoogid töötavad haiglates, vaimse tervise keskustes, koolides, kriminaalõiguslikes institutsioonides, erapraksises ja akadeemilises uurimistöös.

Eetika ja koostöö

Eetilised põhimõtted — konfidentsiaalsus, patsiendi autonoomia, informeeritud nõusolek, huvide ja riskide läbipaistvus — on kliinilise psühholoogi igapäevatöös keskse tähtsusega. Riskihindamine (nt enesetapuriski puhul) ja turvaplaanide koostamine on osa kohustuslikust praktikast. Hea ravi eeldab ka kultuurilist pädevust ja mitmekülgset koostööd teiste tervishoiu- ning sotsiaalteenuste pakkujatega.

Kokkuvõte

Kliiniline psühholoogia ühendab teadusuuringuid ja praktilist abi, et parandada inimeste vaimset tervist. See hõlmab täpset hindamist, diagnoosimist ning tõenduspõhiste psühholoogiliste sekkumiste rakendamist. Ajalooliselt on eriala arenenud alates Witmeri 1896. aastal avatud kliinikust kuni tänapäevase interdistsiplinaarse ravipraktikani, kus kliinilised psühholoogid on olulised nii individuaalse abi andmisel kui ka ühiskondliku vaimse tervise parandamisel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kliiniline psühholoogia?

K: Kuidas kliinilised psühholoogid ravivad psüühikahäireid?

K: Mida tegid esimesed psühholoogilised kliinikud?

K: Millega tegeles kliiniline psühholoogia peamiselt 20. sajandi esimesel poolel?

K: Mis põhjustas koolitatud kliiniliste psühholoogide arvu suurenemise pärast Teist maailmasõda?

K: Millised on kaks peamist kliiniliste psühholoogide haridusmudelit?

K: Milles peetakse kliinilisi psühholooge ekspertideks?

Otsing