Alois Brunner (8. aprill 1912 – ligikaudu 2010) oli Austria päritolu Schutzstaffeli (SS) ohvitser, keda on otsitud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest. Brunner töötas koos Adolf Eichmanni ning oli tema assistent; Eichmann iseloomustas Brunnerit kui oma "parimat meest". Brunneri tegevust seostatakse otseselt vähemalt 140 000 Euroopa juudi gaasikambrisse saatmisega.

Roll holokaustis

Brunner osales natside okupatsioonipoliitika elluviimises: ta aitas organiseerida juutide registreerimist, kogumist ja depooniteesse suunamist erinevates riikides. 1943. aasta juunist kuni 1944. aasta augustini oli ta Pariisilähedal asuva Drancy internatsioonilaagri ülem, kust küüditati ligi 24 000 inimest edasi koonduslaagritesse, peamiselt Auschwitzi. Drancy oli Prantsusmaa suurim juutide kogumis- ja edasiküüdituspunkt okupatsiooni ajal ning selle juhtimine oli otseselt seotud massiküüditustega.

Põgenemine ja elu pärast sõda

Pärast Teist maailmasõda põgenes Brunner Euroopast ja lõpuks leiti ta elamas Lähis-Idas. Ta jõudis Süüriasse, kus väidetavalt töötas Süüria julgeoleku- ja sõjaväeorganisatsioonide heaks ning aitas nende väljaõppes ja julgeolekuoperatsioonides. Mõned allikad on väitnud, et tal oli roll ka Süüria keemiarelvade programmiga seotud teadmiste edastamisel ja arendamisel, mida on hiljem väidetud kasutatud sisekonfliktides.

Protsessid, kättemaksukatsetused ja rahvusvaheline otsing

Prantsusmaal mõisteti Brunner 1954. aastal tagaselja surma inimsusevastaste kuritegude eest. Taele sooritatud isiklikud rünnakud said tuntuks 1960. ja 1980. aastatel, kui Iisraeli luureteenistus Mossadi poolt talle saadetud kirjapommid põhjustasid talle tõsiseid vigastusi — ühe silma kaotus ja vasaku käe sõrmede püsiv kahjustus.

2001. aastal mõistis Prantsusmaa Brunneri uuesti, seekord eluaegsele vanglakaristusele, kuid kuna ta elas Süüria territooriumil ja Süüria keeldus teda välja andmast, jäi järgnevaid otsuseid võimatu ellu viima. 2003. aastal kirjeldas Guardian Brunnerit kui "maailma kõrgeima positsiooniga natsiküüditajat, kes arvatavasti on veel elus". Samal ajal on ilmnenud vastuolulisi teateid tema edaspidisest saatuse kohta: mõned allikad teatasid tema surmast juba 2001. aasta detsembris, teised andsid hilisemaid surma-kuupäevi (mieritakse 2010. aasta ümbruses). Süüria valitsus pidas pikka aega kinni teabest tema asukoha ja võimaliku üleandmise kohta, mistõttu tema lõplikku saatust ei kinnitatud rahvusvaheliselt usaldusväärsel moel.

Pärand ja vastutus

Alois Brunneri juhtum iseloomustab mitut olulist aspekti Teise maailmasõja järgsetest õiguslikest ja poliitilistest pingetest: Natsi-Saksamaa inimsusevastaste kuritegude dokumenteerimine ja vastutusele võtmine, võimalikud ametisaladused ja varjupaigad välisriikides, ning rahvusvaheliste jõupingutuste keerukus tagamaks, et sõjakurjategijad mõistetakse kohtus süüdi. Brunneri seotud arvestused julgeolekuorganisatsioonide ja relvaprogrammidega on lisaks õigusküsimustele tekitanud hulgaliselt eetilisi ja geopoliitilisi küsimusi.

Kuigi mitmed kohtud on teda süüdi mõistnud ja rahvusvahelised organisatsioonid ning ajakirjandus on tema tegevust laialdaselt uurinud, jäi Brunneri juhtumiks ka see, kuidas riikide poliitilised huvid, sõjalised sidemed ja konfliktid (näiteks Süüria kodusõda) võivad takistada kurjategijate vahistamist ja kohtu alla andmist.

Märkus: Brunneri kohta on mitu vastuolulist ja kinnitamata teavitust tema elust pärast 1990. aastat; mõned allikad kinnitavad tema surma varajastel 2000. aastatel, teised on viidanud tema võimalikule ellujäämisele kuni 2010. aastani. Seetõttu säilib tema juhtumi ümber teatav ebakindlus, kuid tema roll holokaustis ja kohtulikud otsused selle eest on dokumenteeritud ja tunnustatud.