Juutide ajalugu Euroopas
Juudid on Euroopas elanud tuhandeid aastaid ning nende hajumine ja suhted valitsevate võimude ja rahvastega on suuresti muutunud. Algselt, Rooma Vabariigis ja Rooma impeeriumis, oli juudi vähemus, kellel olid roomlastega erinevad õigused ja suhted. Pärast Rooma-juudi sõdu esimesel ja teisel sajandil ning templi hävitamist aeti juudid Palestiinast välja, mis suurendas oluliselt nende arvu Euroopas (ja Põhja-Aafrikas ja Aasias). Keskajal, kristluse leviku ja kristliku antisemitismi tõttu olid tingimused üldiselt halvad ning juutidel keelati integreeruda (seguneda) kristlastega, töötada enamikul töökohtadel ja nad olid sageli eraldatud teatud linnaosadesse, mida nimetati getodeks. Neil lubati teha teatavaid töid, mida kristlased ei tohtinud teha, näiteks laenata inimestele intressi eest raha, mis oli vajalik osa kaasaegsest majandusest, kuid mida kristlaste jaoks peeti ebameeldivaks või halvaks. See tegi mitmed juudid rikkaks, kuid suurendas ka vastupanu ja tagakiusamist.
Lõpuks võeti juudid vastu Poolas, mille kuningas kuulutas nende kaitseks välja Kalissi statuudi. Näiteks ei tohtinud kristlased tunnistada juutide vastu kuritegude toimepanemise eest, mis oli tavaliselt viinud ebaõiglaste süüdistuste ja karistusteni. Paljude kristlaste jaoks suurendas see kaitse aga nende vastupanu. Paljud juudid, nn aškenazid, kogunesid aga selle tõttu Ida-Euroopasse. Hispaanias ja Portugalis moslemite võimu all, nn Al Andaluse perioodil, olid juudid üldiselt aktsepteeritud, kuigi nad ei saanud osaleda valitsuses. Pärast seda, kui Pürenee poolsaarel taastati kristlik võim, lükati juudid tagasi ja neid kiusati taga, kui nad sinna jäid. Mõned otsisid varjupaika Osmanite impeeriumis, mis oli tollal juutide ja kristlaste suhtes suhteliselt salliv ning lubas neil omada oma kohtuid ja seadusi, kui nad maksid makse ja ei osutanud vastupanu Osmanite valitsusele.
Pärast renessanssi ja varauusaega integreerusid juudid üha enam ja neil lubati üha enamates riikides elada avalikult juutidena. Pärast Prantsuse revolutsiooni kehtestasid Prantsusmaa ja teised Euroopa riigid, mida mõjutas Prantsusmaa valitsemine Napoleon I kaudu, ilmalikke seadusi, mille eesmärk oli kaotada religioon avalikus sfääris ja assimileerida juute, st kohelda neid avatumalt kui kodanikke ja avalikkuse liikmeid, kes võisid eraviisiliselt uskuda, mida iganes nad tahtsid, ja olla siiski kogukonna liikmed. Teised juudid hakkasid samuti oma religioonist loobuma või integreerusid vabatahtlikult laiemasse kogukonda, näiteks muutudes kristlasteks, nagu Briti peaministri Benjamin Disraeli isa Isaac d'Israeli. Paljudes Euroopa riikides kehtisid aga kuni 19. ja 20. sajandini juutide suhtes piirangud, näiteks keelati neil teatud ametite või avalike ametite pidamine. Paljudest juutidest said siiski silmapaistvad teadlased või avalikud intellektuaalid, näiteks Karl Marx, Sigmund Freud ja Albert Einstein. Ainult sada aastat varem oleks see olnud võimatu.
Nüüdisaja ning vabariikide ja konstitutsiooniliste monarhiate järkjärgulise loomisega kogu Euroopas hakati juutide jaoks tunduvalt paremaid tingimusi looma. Mõned eelistasid siiski emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse ja teistesse Ameerika riikidesse, sealhulgas Argentinasse, kus on tänaseni suur juudi kogukond. Lõpuks kogunes Ameerika Ühendriikidesse suurim juudi elanikkond väljaspool Vene impeeriumi. Pärast seda, kui Poola sai pärast Versailles' lepingut taas iseseisvaks riigiks, oli seal Euroopa suurim juudi elanikkond, umbes 3 000 000 juuti. Nõukogude Liidus, mis tekkis 1922. aastal, oli peaaegu sama palju. Adolf Hitleri võimuletulekuga Saksamaal suurenes taas väljaränne Lääne-Euroopa riikidesse ja Ameerika Ühendriikidesse, mida toetasid sakslased, kes ei tahtnud juute Saksa valitsetaval territooriumil. Rohkem juute rändas välja Palestiinasse, mille Ühendkuningriik oli 1917. aastal Osmani türklaste käest võtnud, et luua juutidele juudi kodumaa. Hitler toetas seda rännet ajutiselt, kuid britid olid skeptilised, sest suurem juutide arv tähendas konflikte kohalike araablastega, kes olid juutide sisserändele vastu, ning nende ja Briti vägede vahel toimus piirkonnas mitu verist mässu. Teise maailmasõjaga okupeerisid natside kontrollitavad Saksa armeed suurema osa Euroopast ja hakkasid juute ida poole küüditama, võttes lõpuks kasutusele holokaustina tuntud massimõrvapoliitika. Pärast 1942. aastat saadeti kõik Saksa kontrolli all olevad juudid (väga väheste eranditega) Ida-Euroopasse ja tapeti või töötati surnuks. Lõpuks, enne natsi-Saksamaa lüüasaamist 1945. aastal, tapeti sellega umbes kaks kolmandikku Euroopa juudi elanikkonnast. Vaid Albaania, Taani, Rootsi, Šveitsi, Hispaania, Portugali, Suurbritannia ja Iirimaa juudi kogukonnad jäid puutumata, Itaalia, Jugoslaavia ja Rumeenia juudi kogukondi mõjutas see palju vähem. Paljud allesjäänud juudid rändasid Ameerika Ühendriikidesse ja Palestiinasse, kus 1948. aastal loodi Iisrael juudi enamusega riigina, mille tulemusel kaotas Euroopa suurema osa oma juudi elanikkonnast ja Ameerika Ühendriikidest sai kõige enam juude hulka kuuluv riik. Ka hilisem tagakiusamine kommunistlikus Poolas ja teistes riikides tõi kaasa rohkem põgenikke. Poola 3 000 000 juudist on tänapäeval alles vähem kui 3000. Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ja Venemaal on aga jäänud märkimisväärseid kogukondi, mis on võrreldavad sõjaeelse ajaga.
Kaart, mis näitab juutide arvu suurenemist või vähenemist aastatel 1945-2010. Enamikus riikides toimus pärast sõda juutide väljaränne, samas kui näiteks Prantsusmaal kasvas juudi elanikkond.
Kaart, mis näitab juutide sageli sunniviisilist liikumist keskajal.
Värviline kaart, mis näitab, kuidas II maailmasõda ja holokaust mõjutasid juudi kogukondi. Kokku hukkus sõja ajal umbes 2/3 juutidest.
Küsimused ja vastused
K: Millal saabusid juudid esimest korda Euroopasse?
V: Juudid on Euroopas elanud tuhandeid aastaid, alates Rooma Vabariigist ja Rooma impeeriumist.
K: Milline sündmus põhjustas juudi rahva suure sissevoolu Euroopasse?
V: Pärast Rooma-juudi sõdu esimesel ja teisel sajandil ning templi hävitamist aeti juudid Palestiinast välja, mis suurendas oluliselt nende arvu Euroopas (ja Põhja-Aafrikas ja Aasias).
K: Kuidas mõjutas kristlik antisemitism juute keskajal?
V: Keskajal, kristluse leviku ja kristliku antisemitismi tõttu olid tingimused juutide jaoks üldiselt halvad. Neil keelati integreeruda (seguneda) kristlastega, töötada enamikul töökohtadel ja sageli olid nad eraldatud linnade teatud osadesse, mida nimetati getodeks.
K: Kuidas kaitses Poola oma juudi elanikkonda?
V: Poola kuningas kuulutas nende kaitsmiseks välja Kalissi statuudi. Näiteks ei tohtinud kristlased tunnistada juutide vastu kuritegude toimepanemise eest, mis tavaliselt viisid ebaõiglaste süüdistuste ja karistusteni.
K: Kuidas reageeris Prantsusmaa oma juudi elanikkonnale pärast Prantsuse revolutsiooni?
V: Pärast Prantsuse revolutsiooni võttis Prantsusmaa kasutusele ilmalikud seadused, mille eesmärk oli kaotada religioon avalikus sfääris ja assimileerida juute, käsitledes neid avatumalt kui kodanikke ja ühiskonna liikmeid, kes võisid eraviisiliselt uskuda, mida iganes nad tahtsid.
K: Milline oli Hitleri poliitika Euroopa juutide suhtes enne Teist maailmasõda?
V: Enne Teise maailmasõja algust toetas Adolf Hitler Euroopa juutide väljarännet teistesse riikidesse, näiteks Palestiinasse või Ameerikasse, kuid lõpuks võttis ta vastu massimõrvapoliitika, mida tuntakse holokaustina, mille käigus kõik Saksa kontrolli all olevad juudid saadeti itta või töötati surnuks.
K: Milline on tänane juudi elanikkond võrreldes enne Teist maailmasõda?
V: Tänapäeval on Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ja Venemaal veel märkimisväärseid kogukondi, mis on võrreldavad enne Teist maailmasõda valitsenud olukorraga, kuid paljud riigid kaotasid suurema osa, kui mitte kogu oma juudi elanikkonna natsliku Saksamaa okupatsiooni tõttu Teise maailmasõja ajal, nagu näiteks Poola, kus enne Teist maailmasõda oli 3 miljonist ainult 3 000 juudit alles jäänud.
