Euroopa juutide ajalugu: päritolu, diaspora ja tagakiusamine

Euroopa juutide ajalugu: päritolu, diaspora ja tagakiusamine — põhjalik ülevaade juutide teekonnast, getoditest, integratsioonist ja läbi elatud tagakiusamistest.

Juudid on Euroopas elanud tuhandeid aastaid ning nende paigutus, eluviis ja suhted valitsevate võimude ning kohalike rahvastega on ajalooliselt tugevalt muutunud. Algselt, Rooma Vabariigis ja Rooma impeeriumis, oli juudi kogukond üks paljudest religioossetest ja etnilistest vähemustest, kellel olid roomlastega erisugused õigused ja suhted. Pärast Rooma–juudi sõdasid esimesel ja teisel sajandil ning Jeruusalemma templi hävitamist 70. aastal AD algas suur väljaajamine Palestiinast, mis kiirendas juutide hajumist Vahemere ümbrusse, Põhja-Aafrikasse, Lähis-Idasse ja Euroopasse. See ajajärk andis alguse püsivale diaspora­le ehk laialivalgunud juudi kogukondadele üle kogu mandri.

Madal keskaja ja keskaegsed tingimused

Keskajal, kui kristlus kasvas Euroopas domineerivaks, kujunes välja süsteemne diskrimineerimine ja sageli ka ametlik tagakiusamine. Juudid olid paljudes maades eraldatud, neil keelati osalemine enamikul ametitest ja sageli sunniti elama getodes. Samas usaldati neile mõningaid rolle, mida kristlased pidasid „sobimatuks“ – näiteks raha laenamine intressiga –, mis mõnikord andis juutidele majanduslikku staatust, kuid tekitas ka vihkamist ja stereotüüpe.

Ranged piirangud ja perioodilised vägivallalaineid (pogromid, süüdistused rituaalvendluses jne) sundisid paljusid juudi gruppe otsima kaitset või paremaid võimalusi väljaspool Lääne-Euroopat. Näiteks andis Poola kuningas juutidele teatud õigused ja kaitse, millest tuntud on Kalissi statuudi mainimine (tõlgitud allikatest ka kui Kalisz’i või Calisia statuut). See tõi paljusid aškenazid Ida-Euroopasse, kus tekkisid suured juudi elukeskkonnad, nii linnades kui ka shtetlites (väiksemates juudi asulates).

Sephardi ja islami periood Pürenee poolsaarel ning Osmani impeerium

Hispaanias ja Portugalis moslemite võimu all, Al Andaluse perioodil, olid juudid tihti integreeritud ja aktiivsed intellektuaalses elus, kuigi nad ei pruukinud olla valitsevas kildkonnas. Pürenee poolsaare kristliku taastamise järel muutus olukord rängemaks: 1492. aastal väljasaatmisega Hispaaniast (Alhambra dekreedi kaudu) ja hiljem ka Portugali sundimisel pidid paljud juudid kas ümber pöörduma, põgenema või varjatult elama.

Mõned pajud otsisid varjupaika Osmanite impeeriumis, kus neile tihti lubati hoida oma kogudusi ja õigussüsteeme (kahjuks pidev diskrimineerimine ei kadunud täielikult) ning nad panustasid olulisel määral ka kaubandusse ja käsitöösse. Samal ajal kujunesid mind kirikulised, kultuurilised ja keelelised erisused – näiteks sephardi juudid kasutasid ladino keelt, aškenazid aga juudi‑saksa päritolu yidiši.

Renessanss, valgustus ja juutide emancipatsioon

Pärast renessanssi ja eriti Prantsuse revolutsiooni algas mitmes Euroopa riigis juutide kodanikuõiguste ja vabaduste tootmine. Napoleon I mõjus mitmele riigile, kusjuures seadusandlikud sammud püüdsid eemaldada religiooni avalikust rollist ja anda juutidele võrdsed õigused — see protsess oli tuntud kui emancipatsioon. Samas ei tähendanud see täielikku lõppu antisemitismile: sotsiaal‑ja majanduslikud eelarvamused ning ametlikud piirangud püsisid paljudes kohtades kuni 19. ja 20. sajandini.

Sarnaselt tekitasid aga modernne integreerumine ja assimilatsioon ka juutide seas lahknevaid teid: mõned loobusid religioonist või konverteerusid (näiteks Benjamin Disraeli perekond), teised säilitasid traditsioonilise eluviisi. Samal ajal andsid juudid märkimisväärse panuse Euroopa kultuuri- ja teadusellu: Karl Marx, Sigmund Freud ja Albert Einstein on vaid mõned näited.

19. sajandi rahvusluse, pogromide ja migratsiooni laine

19. sajandil kasvasid nii juutide integratsioonipüüdlused kui ka uued antisemiitlikud ideoloogiad. Ida-Euroopas, eriti Vene impeeriumi aladel, esinesid sagedased pogromid, mis sundisid suuri rahvahulki emigreeruma. Sündis ka poliitiline liikumine — sionism — mille eesmärgiks oli rahvusliku tagasiasustuse otsimine Palestiinas. Ajavahemikus 1880–1914 rändasid miljonid juudid Euroopast välja, eelkõige Ameerika Ühendriikidesse ja Argentinasse, et otsida majanduslikku turvalisust ja poliitilist vabadust.

20. sajand: sõjad, holokaust ja tagajärjed

Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud rahvuslikud muutused (nt Versailles' leping järel tekkisid uued riigid) mõjutasid juutide elu igal pool Euroopas. 20. sajandi mõlema poole poliitilised ideoloogiad — nii natsionalistlikud kui ka kommunistlikud — tõid sageli kaasa uusi piiranguid või tagakiusamisi.

Adolf Hitleri ja natsi­ideoloogia tõus Saksamaal viis 1930. aastatel ja eriti Teise maailmasõja ajal süsteemse genotsiidi elluviimiseni. Natsirežiim ja selle koostööpartnerid rakendasid massilist võimaliku tagakiusamise ja hävituspoliitikat — mis kandus edasi Ida‑Euroopa okupeeritud aladele ning viidi ellu nn holokausti raames. Pärast 1942. aastat organiseeriti juutide deportatsioone ja tapmisi töötel‑ja hukkamislaagrites (nt Auschwitz‑Birkenau), samuti massihävitust tegevate üksuste (Einsatzgruppen) kaudu. Holokausti käigus hukkus ligikaudu kuus miljonit juuti, sealhulgas umbes kaks kolmandikku Euroopa juudi elanikkonnast.

Koos sõjajärgse segaduse ja antisemiitlike vägivallalainega paljudel aladel jättis holokaust Euroopa jüdisusele püsiva jälje: kogukonnad hävisid või muutusid väga väikesteks. Mõned riigid — olenevalt okupatsiooni, kaasaaitamise või kohalikust vastupanust — kogesid vähemate ohvrite arvu, kuid kogu mandril oli mõju katastroofiline. Pärast sõda läks palju ülejäänud juute põgenema: Ameerika Ühendriikidesse, Palestiinasse (millele viitab tekst osaliselt kui piirkonna vaidlustele — Ühendkuningriigi mandaadiajastu ja konflikt araablastega), ning lõpuks 1948. aastal asutatud Iisraeli, kus kujunes juudi enamusriik.

Pärast 1945. aastate järgset perioodi ja tänapäev

Sõjajärgselt toimusid populatsiooni ümberkolimised, juutide ümberasumine ja rahvusriiklike piiride muutused. Paljud allesjäänud Euroopa juudid emigreerusid kas turvalisuse otsinguil või perekondlike sidemete tõttu. Ka kommunistlikes riikides esinesid hiljem täiendavad rõhumised ja piirangud, mis sundisid osasid veel kord lahkuma.

• Poliitiline ja demograafiline mõju: Enne Teist maailmasõda oli Poolas ligikaudu 3 000 000 juuti; tänapäeval on see arv langenud märkimisväärselt (tuhandete, mitte miljoniteni). Paljud teised riigid, näiteks Nõukogude Liit ja tema järglased, kaotasid suuri juudi kogukondi kas natside massimõrvade või pärast sõda toimunud emigratsiooni tõttu.
• Kultuuriline pärand: Euroopa juutide panus kirjandusse, filosoofiasse, teadusesse, muusikasse ja ärimaailma on suur ja mitmekesine — alates yidiši ja ladino kirjandusest kuni moodsa teaduse suurkujudeni.
• Tänapäev: Euroopas on tänaseni olulisi juudi kogukondi näiteks Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ja Venemaal, kuid kõige suuremad juudi rahvaarvud elavad nüüd Ameerika Ühendriikides ja Iisraelis.

Kokkuvõte

Euroopa juutide ajalugu on lugu pikaajalisest vastupidamisest, kultuurilisest viljakusest ja tragöödiatest. See hõlmab antiikse diaspora algust, keskaja diskrimineerimist ja majanduslikku eristumist, varauusaegset ja 19. sajandi emancipeerumist, massilist migratsiooni ning 20. sajandi massimõjusid nagu holokaust. Samal ajal on juudi kultuur, keel ja religioon säilitanud oma rikkuse ning andnud Euroopa kultuurilukku sügava ja püsiva panuse.

Küsimused ja vastused

K: Millal saabusid juudid esimest korda Euroopasse?

K: Milline sündmus põhjustas juudi rahva suure sissevoolu Euroopasse?

K: Kuidas mõjutas kristlik antisemitism juute keskajal?

K: Kuidas kaitses Poola oma juudi elanikkonda?

K: Kuidas reageeris Prantsusmaa oma juudi elanikkonnale pärast Prantsuse revolutsiooni?

K: Milline oli Hitleri poliitika Euroopa juutide suhtes enne Teist maailmasõda?

K: Milline on tänane juudi elanikkond võrreldes enne Teist maailmasõda?

Otsing