Alpi orogenees (tavaliselt nimetatud ka Alpide orogenees või laiemalt Alpide vööndi tekkeprotsess) on protsess, mille käigus kujunesid üles Kesk- ja Lõuna-Euroopa ning ulatuslikud mäeahelikud üle Lääne-Aasia. See orogenees algas hilisemal mesosoikumis ja kulmineerus peamiselt leidlikult kenozoikumis, kuid mäestike tõus ja deformatsioon jätkuvad aeglaselt tänapäevani.
Tekke põhjused ja ajalugu
Peamised põhjused olid plaattektoonilised protsessid: mitu mandrit ja mikroskaala plaati liikusid ja põrkasid kokku Euraasiaga. Eriti olulised olid Aafrika ja India mandri liikumine põhja poole, samuti väiksemate plaatide (kõrvalplaadid ja mikroplaadid) kokkupuude. Selle protsessi ajal suleti järk-järgult Tethyse ookean ning tekkinud kokkupõrked tõid kaasa suured volded, lühenemise ja lüpsmise (thrusting). Algusajal (mesosoikumi lõpp — mesosoikumi lõpus) toimusid esimesed kokkupõrked; olulisemad faasid jätkusid paleogeenis ja neogeenis ning India–Euraasia kokkupõrge umbes 50 miljonit aastat tagasi süvendas protsessi, andes alguse Himaalaja ning Pamiiri kiirele tõusule.
Geoloogilised protsessid ja struktuurid
Alpi orogeneesi käigus kujunesid erinevad geoloogilised struktuurid:
- Voldid ja lüpskivid (nappes) — suured kaldejärjestused, kus tekkinud kivimid nihkuvad kilomeetrite kaupa katete alla.
- Thrust- ja patareisüsteemid — lühenemine väljendub maakoore kokkusurutuses ja ülekallutustes.
- Metamorfism ja magmatism — sügavamal olnud kivimid kuumus- ja rõhu mõjul muundusid; mitmes piirkonnas esinesid intrusioonid ja vulkaaniline tegevus.
- Haardevööndid ja ophioliidid — Tethyse sulgemisega seotud merepõhja fraktsioonide tõus ja säilmed maapinnal.
- Foreland-baasinid ja molasse'i setted — orogeneesi ajal tekkisid eesvööndites suured settekogumid (nt Põhja-Itaalia Po tasandiku, Šveitsi ja Austria molasse'i basseinid), mis kogusid erosiooni produkti.
Alpide vöönd ja levinud mäeahelikud
Suur osa Euroopast ja Lääne-Aasiast on mõjutanud sama vöönd, mida tihti nimetatakse Alpide või Alpide–Himaalaja vööndiks. Selle vööndi üksikud ahelikud, lääne–ida järjestuses, olid juba mainitud: Atlas, Rif, Baetic Cordillera, Kantaabria mäed, Püreneed, Alpid, Apenniinid, Dinari-Alpid, Helleniidid, Karpaadid, Balkani mäed, Taurus, Armeenia kõrgustik, Kaukaasia, Alborz, Zagros, Hindu Kush, Pamiir, Karakoram ja Himaalaja. See loetelu näitab, kui ulatuslikult mõjutas sama orogeneetiline süsteem nii Euroopa kui Aasia maastikke.
Kaudsed mõjud ja näited
Alpi orogenees ei avaldunud ainult otseselt mäestike tekkes, vaid selle distantsmõjud on nähtavad ka kaugele asetsevates madalates piirkondades. Näiteks Lõuna-Inglismaa ja Põhja-Prantsusmaa kriidikünkad (Weald–Artois antikliin) on kaugmõjude tulemus; nende deformeerumine selgub Lõuna-Inglismaa North ja South Downs'i kriidiharjade juures ning Wight'i saarel, kus kriidikiht ja selle kohal olevad eotseeni kihid on peaaegu vertikaalselt volditud (näited: Alum Bay, Whitecliff Bay, Dorseti rannik Lulworth Cove'i lähedal).
Ajatelg ja orogeneesi faasid
Alpi orogenees oli Euroopas geoloogiliselt hilisem etapp, järgnedes vanematele kokkupõrgetele: Kaledoonia orogenees (vanem, paleosoiline) ja hilisem Variskia orogenees. Need varasemad sündmused kujundasid mandrite algstruktuuri ja seadsid aluse hilisematele deformatsioonidele. Alpine faasid aset leidsid peamiselt alates hilisest kriidist (Lõpp-mesosoikum) läbi paleogeeni ja neogeeni kuni tänapäevani.
Mõjud keskkonnale, inimtegevusele ja majandusele
Alpi orogenees on määranud paljude piirkondade kliima- ja maastikutingimused: mäestikud mõjutavad ilmastiku mustreid, sademejaotust ja niiskust. Mäed on olulised veevaru (jõed, vihmavee ja liustike sulavesi), nad toetavad põllumajandust kitsastel aladel ja on tähtsad hüdroenergia tootmisel. Orogenesiga on seotud ka mineralisatsioonid (vasksulfiidid, plii, tsink jt) ning mõningad sügavamad settekolded ja tektoonilised lõhed loovad tingimusi nafta- ja gaasibasseinide jaoks foreland-basiinides.
Jätkuv aktiivsus ja ohtlikkus
Kuigi peamine deformatsiooniperiood toimus geoloogiliselt hiljuti, on Alpide vöönd endiselt seismiliselt aktiivne — maavärinad ja aeglane maakoore tõus jätkuvad. See tähendab riske varingutele, üleujutustele ja maavärinatele tihedamalt asustatud piirkondades ning nõuab jätkuvat geoloogilist ja planeerimisalast tähelepanu.
Kokkuvõttes on Alpi orogenees keerukas, pikaajaline protsess, mis tekkis suuremate plaatide kokkupõrkel, sulges Tethyse ookeani ja kujundas laiaulatusliku mäeaheliku vööndi alates lõuna-Euroopast kuni Himaalajani. Selle mõju on nähtav nii otse mäestikes kui ka kaugete madalikualade struktuurides ja see mõjutab ka tänapäevast looduskeskkonda ja inimtegevust.
