Elektronkiht
Elektronkesta on aatomi väline osa aatomituuma ümber. Selles asuvad elektronid ja see on aatomi orbitaalide rühm, mille peamine kvantarv n on sama suur.
Elektroonikooridel on üks või mitu elektroni alamkesta ehk alltasandit. Nendel alltasanditel on kaks või enam orbitaali, millel on sama nurkamomendi kvantarv l. Elektronkesta moodustab aatomi elektronkonfiguratsiooni. Elektronide arv, mis võivad ühes kestas olla, on võrdne 2 n 2 {\displaystyle 2n^{2}} 
.
Elektroonikoorte nimetus pärineb Bohri mudelist, mille kohaselt arvati, et elektronide rühmad liiguvad ümber tuuma teatud vahemaade, nii et nende orbiidid moodustasid "kestad". Selle mõiste esitas taani arst Niels Henrik David Bohr.
Näide naatriumi elektronkesta mudeli kohta, millel on kolm kesta
Valentsikoorik
Valentsuskoor on aatomi kõige välimine koor, mis sisaldab aatomi ühendamata olekus olevaid elektrone, mis kõige tõenäolisemalt määravad aatomiga toimuvate reaktsioonide ja sidemete iseloomu, mis on seotud teiste aatomitega. Tuleb silmas pidada, et iooni kõige välimist kestat ei nimetata tavaliselt valentsuskooreks. Valentsikoores olevaid elektrone nimetatakse valentselektronideks.
Väärisgaasides on aatomil tavaliselt 8 elektroni oma väliskoores (välja arvatud heeliumil, mis suudab oma koore täita ainult 2 elektroniga). See on mudeliks kaheksandireeglile, mis on enamasti kohaldatav teise ja kolmanda perioodi põhirühma elementide suhtes. Aatomi orbitaalide osas jaotuvad elektronid valentsuskoores 2 aatomi s-orbitaali ja 2 p-orbitaali.
Üleminekumetalle sisaldavate koordinatsioonikomplekside valentsuskoor koosneb elektronidest nendes s- ja p-orbitaalides, samuti kuni 10 lisaelektronist, mis on jaotatud 2 elektroni igasse 5 d-orbitaali, nii et sellise ühendi täielikuks valentsuskooreks on kokku 18 elektroni. Seda nimetatakse kaheksateistkümne elektroni reegliks.
| Võimalik elektronide arv kestades 1-5 | |
| Shell | Elektronid |
| 1 | 2 |
| 2 | 8 |
| 3 | 18 |
| 4 | 32 |
| 5 | 32 |
| 6 | 18 |
| 7 | 8 |
Subshells
Elektronide alamkehasid tähistatakse tähtedega s, p, d, f, g, h, i jne, mis vastavad asimutaalsetele kvantarvudele (l-väärtustele) 0, 1, 2, 3, 4, 5, 6 jne. Iga kest võib sisaldada vastavalt 2, 6, 10, 14 ja 18 elektroni ehk 2(2l + 1) elektroni igas alamkesta. Tähistused "s", "p", "d" ja "f" pärinevad nüüdseks diskrediteeritud süsteemist, mille kohaselt spektriliine liigitatakse nende täheldatud peenstruktuuri alusel "teravaks", "põhiliseks", "hajaliseks" või "fundamentaalseks". Kui esimesed neli orbitaaltüüpi kirjeldati, seostati neid nende spektrijoonetüüpidega, kuid muid nimetusi ei olnud. Nimetused "g", "h" ja nii edasi tuletati tähestikulise järjekorra järgi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on elektronkesta?
V: Elektronkesta ehk peamine energiatase on aatomi osa, kus elektronid tiirlevad ümber aatomituuma.
K: Mitu elektroni võib olla teatavas kestas?
V: Elektronide arv, mis võib olla teatavas kestas, on võrdne 2n2.
K: Mida väidab Bohri mudel elektronide kohta?
V: Bohri mudel väidab, et elektronid tiirlevad ümber tuuma teatud vahemaa tagant, nii et nende orbiidid moodustavad "kestad".
K: Kes esitas selle mõiste?
V: Selle termini esitas Niels Henrik David Bohr.
K: Millest koosneb aatomi elektronide konfiguratsioon?
V: Aatomi elektronide konfiguratsiooni moodustavad elektronide kestad.
K: Kas kõik aatomid koosnevad ühest või mitmest elektronkesta?
V: Jah, kõigil aatomitel on üks või mitu elektronkesta.
K: Kas kõikidel elektronkestadel on erinev arv elektrone?
V: Jah, kõikidel elektronkestadel on erinev arv elektrone.
