Amalthea on Jupiterile kolmas lähim kuu. See leiti 9. septembril, 1892 Edward Emerson Barnard poolt ja nimetas selle Kreeka mütoloogia nümfi Amalthea järgi. See on tuntud ka kui Jupiter V.
Põhiomadused
Amalthea on üks Jupiteri sisemistest väikestest kuudest ja nende seas suurim. See on mittesfääriline, ebatavalise kujuga keha, mille mahtuv ekvivalentraadius on ligikaudu 83,5 km ja mõõtmed umbkaudu 250 × 146 × 128 km. Selle mass on ligikaudu 2,08 × 1018 kg ja keskmine tihedus on madal, umbes 0,86–0,9 g/cm³, mis viitab sellele, et Amalthea sisaldab palju vesijääd ning on tugevalt poorselt või hulknurksetest kividest koosnev.
Orbiit ja pöörlemine
Amalthea tiirleb Jupiteri lähedal, sisemiste kuude seas üsna lühikese orbiidiperioodiga — orbiidi pikkus on alla ühe päevaga (umbes 0,5 ööpäeva, st ~12 tundi). Kuul eeldatakse olevat tõmbepööranguga lukustatud pöörlemine (sünkroonpöörlemine), mistõttu sama külg on pidevalt suunatud Jupiteri poole. Amalthea paikneb Jupiteri rõngaste lähedal ja selle orbiit on tähtis gossamer-rõngaste täiendamise seisukohast.
Pind, värvus ja koostis
Amalthea on rõhutatult punaka värvusega, mis erineb paljudest külmematest, helgematest jääkuudest. Punakas toon on tõenäoliselt tingitud pinnale sadestunud sulfiididest ja tolmust (näiteks Io vulkaaniliselt pärit materjal) ning pikaajalise kiirgusmõju ja kosmilise ilmastiku tõttu tekkinud keemilisest muutusest. Kuivainena moodustavad olulise osa vesijää ja kivimaterjalid, aga madal tihedus näitab ka suurt poorisust või segunemist kergemate koostisosadega.
Pinnal on palju suuri kraatreid ning teravaid harjante ja mäetippe — mittesfäärilise kuju tõttu on reljeef tugev ja kilomeetrite kõrgused moodustised võib võtta tüüpilise kuju. Pinnalt eralduv tolm ja osakesed lisavad materjali Jupiteri gossamer-rõngastele.
Seos Jupiteri rõngaste ja muude kuudega
Amalthea on oluline allikas väikestele tolmuosakestele, mis moodustavad osa Jupiteri nn gossamer-rõngastest. Kuu pinnalt paiskuvad mikrometeoriidide löögid vabastavad tolmu, mis jääb osa rõngastruktuurituks. Amalthea lähedus Jupiterile ja tema orbiidi paiknemine teiste sisemiste kuude suhtes (nt Thebe) mõjutab rõngaste koostist ja jaotust.
Uurimine ja vaatlus
Pildid Amaltheast on tehtud 1979 ja 1980 Voyager 1 ja 2 kosmosesõidukite poolt ning hiljem, üksikasjalikumalt, Galileo orbiter 1990ndatel. Need missioonid andsid esimesed detailsed vaated kuust, võimaldades määrata kuju, orbiidi ja pinnatingimusi ning anda esialgse teabe koostise kohta. Maapealsed teleskoobivaatlused on samuti andnud täiendavat informatsiooni, kuid väikese suuruse ja läheduselt Jupiteri ligidusele tõttu on kõrge eraldusvõime ja kosmosepõhised mõõtmised olnud eriti väärtuslikud.
Mida näeks Amalthea poolt vaadatuna
Kui seisaks Amalthea pinnal, oleks Jupiter taevas erakordselt suur ja domineeriv — planeet paistaks ligikaudu 92 korda suuremana kui Maa pealt nähtav täiskuu, katta suure osa silmapiirist ja liikuda aeglaselt vastavalt kuude orbiidimõõtudele. Selline vaade rõhutaks Amalthea väikest suurust ja selle tugevat gravitatsioonilist sõltuvust Jupiterist.
Kokkuvõte
Amalthea on huvitav näide mitmesuguste sisemiste Jupiteri kuude hulgast: suurim neist mittesfäärilistest sisemistest kuudest, punaka pinnaga, madala tihedusega ja oluline tolmueraldaja Jupiteri gossamer-rõngastele. Uurimised Voyageri ja Galileo missioonide abil on oluliselt suurendanud meie arusaama selle kuu geoloogiast, koostisest ja rollist Jupiteri süsteemis, kuid paljud detailid — eriti täpne koostis ja sisemine struktuur — vajavad edasisi uurimisi.
