Ernst Reuter

Ernst Rudolf Johannes Reuter (29. juuli 1889 - 29. september 1953) oli saksa poliitik.

Reuter sündis väikeses Preisi linnas Apenrade (tänapäeval Aabenraa Taanis).

Pärast 1907. aastal Leeri (Ida-Friisias) gümnaasiumis sooritatud abituuriumi läks ta Marburgi, kus õppis filosoofiat ja sotsiaalteadusi. Aastal 1909 siirdus ta Müncheni ülikooli. Münchenis puutus ta esimest korda kokku sotsialismi ideedega. Ta naasis 1910. aasta sügisel Marburgi ja sooritas seal 1912. aastal riigieksami.

Seejärel töötas Ernst Reuter Bielefeldis eraõpetajana. Ta astus Bielefeldis Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse, kuid läks peagi SPD partei juhatusse Berliini, kus ta töötas keskhariduskomitees.

Reuter ei uskunud sõda. Ta asutas patsifistliku rühmituse "Neues Vaterland" .

1916. aastal määrati Reuter keiserlikku armeesse. Ta oli kuller idarindel. Ta sai raskelt haavata ja sattus vene vangi. Vangilaagris õppis ta vene keelt, järgnes enamlastele ja 1917. aasta detsembris nimetati ta Volga-Saksamaa rahvakomissariks.

Kuid Reuter naasis Saksamaale 1918. aasta novembris. Ta astus kommunistlikku parteisse (KPD) ja sai 1920. aastal Berliini linnapartei esimeseks sekretäriks. KPD heitis ta 1922. aasta jaanuaris välja ja hiljem samal aastal pöördus Reuter tagasi SPDsse.

Pärast SPD ajalehe "Vorwärts" ("Edasi") toimetamist asus ta 1926. aastal tööle Berliini transpordiametisse. Reuter juhtis 1928. aastal "Berliner Verkehrs-Aktien-Gesellschaft" (BVG) loomist. BVG oli kõigi linna metroo-, trammi- ja bussiettevõtete ühinemine. Sel ajal oli BVG maailma suurim ühistranspordiettevõte. See tegutseb tänapäevalgi, olles osa Berliin-Brandenburgi transpordikontsernist (Berlin-Brandenburg Transport Group).

Reuter oli Magdeburgi linnapea 1931. aastast kuni natsionaalsotsialistide võimuletulekuni; samal ajal kuulus ta SPD fraktsiooni Reichstagis. Pärast mitmekordset arreteerimist vabastati Ernst Reuter inglise sõprade abiga koonduslaagrist. Ta kolis elama Hollandisse, seejärel Suurbritanniasse ja Türki. Ta töötas Türgi valitsuse nõunikuna liiklusküsimustes. Aastal 1938 sai temast Ankaras asuva haldusakadeemia linnaarengu ja linnaplaneerimise professor.

1946. aasta novembris naasis Ernst Reuter Berliini ja sai taas linna liiklusosakonna juhatajaks.

Nõukogude veto takistas Reuteril 1947. aasta juunis linnapeaks saada. Kuid ta mängis keskset rolli ka linnapea kohusetäitja Louise Schröderi all.

Valimised, mis olid määratud 5. detsembriks 1948, võisid toimuda ainult läänesektorites. SPD sai peaaegu kaks kolmandikku häältest, nii et nad olid tugevaim partei. 7. detsembril kogunes taas vana linnavolikogu ja valis linnapeaks Ernst Reuteri. See valik kinnitati 14. jaanuaril 1949 uue parlamendi poolt. Kuigi SPD kaotas 3. detsembri 1950. aasta valimistel umbes 20 protsenti häältest, jäi Ernst Reuter ametisse. Hääletus parlamendis Reuteri ja CDU kandidaadi Walther Schreiberi vahel oli lõppenud patiseisuga. Schreiber astus tagasi Reuter'i kasuks, kes võttis uue ametliku tiitli Regierender Bürgermeister, juhtides üleparteilist koalitsiooni SPD, CDU ja FDP-ga.

Ernst Reuter jäi Berliini juhtima veel kaheksaks aastaks ja kaheksaks kuuks. Ta suri Berliinis infarkti tagajärjel.

Küsimused ja vastused

K: Millal sündis Ernst Reuter?

K: Kus ta õppis pärast abituriendi saamist 1907. aastal?

K: Millise rühma asutas ta Esimese maailmasõja ajal?

K: Millist ametikohta ta 1920. aastal täitis?

K: Millise ettevõtte loomist ta 1928. aastal juhtis?

K: Millal valiti ta uuesti Berliini linnapeaks?

Otsing