Eukleidese Elemendid — antiikne geomeetria ja arvuteooria (u. 300 eKr.)

Eukleidese Elemendid — antiikne geomeetria ja arvuteooria: 13-köiteline klassika, mis seab aksioomid, avab geomeetria põhistruktuurid ja algab arvuteooria põhitõdedest (u. 300 eKr).

Eukleidese elemendid (kreeka keeles Στοιχεῖα, mõnikord lühendatult Elemendid) on 13 köitest koosnev kogu klassikalisest geomeetriast ja sellega seotud valdkondadest. Need kirjutati umbes 300 eKr. Aleksandrias (Egiptuses) ja need kannavad nime vana-kreeka matemaatiku Eukleidese (umbes 325–265 eKr.) järgi. Kogumik on traditsiooniliselt jagatud 13 eraldi raamatusse (I–XIII) ja sellest on tehtud arvukalt tõlkeid, sh ladinakeelne pealkiri "Euclidis Elementorum". Teos on üks mõjukamaid ja enimlevinud matemaatilisi tekste antiikajast.

Taust ja sisu

Eukleidese Elemendid koondasid kokku oma aja geomeetria- ja arvuteadmised ning esitasid need järjekindla, loogiliselt ülesehitatud vormina. Teos algab määratlustest, aksioomidest ja üldistest tõdedest (common notions), millelt edasised järeldused põhinevad. Seejärel esitatakse samm-sammult palju propositsioone (teoreeme ja konstruktsioone), millest enamik on esitatud ehituslike järelduste ja loogiliste järeldusketidena.

Aksioomid, postulaadid ja meetod

Olulisemad omadused Eukleidese lähenemisest:

• Selge alguspunkt: mõnele väidetele ei püütud anda tõestust, vaid eeldati neid algusena (aksioomid ja postulaadid).
• Ehitusmeetodid: konstruktsioonid tehti joonlaua ja kompassi idee alusel (joonte ja ringide joonistamine).
• Paralleelpostulaat: üks tuntumaid postulaate (viienda postulaadina) väidab, et antud joone ja punktiga saab läbi selle punkti tõmmata täpselt ühe joone, mis on antud joonega paralleelne. Just see postulaat eristas Eukleidese süsteemi ning tema sarnaselt lihtsustatud kujul oli aluseks hilisematele diskussioonidele ja mitte-eukleidiliste geomeetriate tekkimisele.

Raamatute teemaplokid ja tähtsamad tulemused

Kõik 13 raamatut katavad erinevaid teemasid; lühike ülevaade peamistest valdkondadest:

• I–IV: alused, tasapinnaline geomeetria, nurkade ja kolmnurkade omadused, sarnasused, ristkülikud, ringid.
• V: suhted ja proportsioonid (sagedased arutlused jagamiste ja proportsioonide kohta).
• VI: rakendused proportsioonidest geomeetrilistes konstruktsioonides.
• VII–IX: algandmete—arvuteooria osi: algarvud, jaguvused, suurima ühise jagaja leidmise põhimõtted; siin on ka Eukleidese algoritmi ideed.
• X: kvadrilised ja irratsionaalsed suurused (pindade ja pikkuste võrdsustamine, incommensurables).
• XI–XIII: ruumiline geomeetria, koonilised lõiked, sfääriline geomeetria ja arhitektuurilised rakendused.

Arvuteooria ja Eukleidese algoritm

Kuigi Elemendid on peamiselt geomeetriline töö, sisaldab see ka olulisi tulemusi arvuteoorias. Eukleides kirjeldab meetodeid jaguvuse, algarvude ja suhtarvude uurimiseks ning pakub algoritmilise protseduuri suurima ühise jagaja leidmiseks — seda, mida praegu tunneme kui Eukleidese algoritmi. Eukleidese idee suurima ühise jagaja kohta on lõimatud tema üldisesse metoodikasse: suurim ühine jagaja on suurim arv, mis võib jagada mõlemad arvud ühtlaselt (mõnikord öeldakse: ilma jäägita).

Metoodika ja mõju

Elementide tugevus on nende selgesti loogilises ülesehitamises: väike hulk algväiteid, järkjärguline järeldamine ja konstruktsioonide täpsus. Selle tõttu kujunes Eukleidese tekstist sajandite jooksul standardõpik ning see mõjutas tugevalt nii matemaatikat kui ka teaduslikku meetodit üldisemalt. õpikuid ja käsitlusi, mis on Eukleidese põhjal koostatud, kasutati ja kohandati veel keskajal ja varasemal modernsel ajal.

Nõuded, piirangud ja hilisemad avastused

Vaatamata oma autoriteedile ei olnud Eukleidese süsteem ainus võimalik geomeetria; see oli lihtsalt kõige tuntum ja praktikasse kinnistunud. 19. sajandil hakkasid matemaatikud uurima paralleelpostulaadi asendamise võimalusi ning leidsid alternatiivseid, sisemiselt loogilisi geomeetriad, mida nüüd nimetatakse mitte-eukleidilisteks. Selleks et eristada, nimetatakse klassikalist süsteemi täpsustavalt Eukleidese geomeetriaks (vt ka 19. sajandil toimunud arenguid).

Levik, käsikirjad ja tõlked

Elementide mõju levis laialdaselt: teos säilis mitmete käsikirjade ja tõlgete kaudu — kreeka, ladina (ladina) ja lõpuks paljudesse teistesse keeltesse. Tänu sellele vormus see keskaja ja uusaegse Euroopa õppetöö aluseks ning mõjutas ka arhitektuuri, filosoofiat ja teaduse metoodikat.

Olulisemad märkused

• Eukleidese Elemendid ei ole ainult ajalooline artefakt: paljud tema meetodid ja mõisted on endiselt õppe- ja uurimisvahendina kasulikud.
• Kohati on teoses geomeetrilised tõestused kujundatud empaatilise, ehitusele keskenduva lähenemise järgi — see erineb tänapäevasest algebrailisest või analüütilisest lähenemisest.
• Lisaks geomeetriale on raamatus rõhutatud loogilist järjekorda ja axiomaatilist süsteemi, mis eelneb paljudele hilisematele abstraktsetele matemaatikaalastele ülesehitustele.

Kokkuvõtlikult on Elemendid monumentaalne töö, mis koondas antiikse geomeetria ja osa arvuteooriast järjekindlasse, metoodilisse vormi ning mille mõju matemaatika arengule on olnud pikaajaline ja sügav.

Küsimused ja vastused

K: Kes kirjutas Eukleidese elemendid?

K: Millal see kirjutati?

K: Kuidas on Eukleidese elementide ladinakeelse tõlke pealkiri?

K: Milliseid teemasid raamatus käsitletakse?

K: Mida teeb Eukleidese väike aksioomide kogum?

K: Mis on suurim ühine jagaja?

K: Kuidas nimetatakse tänapäeva geomeetrilist süsteemi võrreldes sellega, mida antiikajal nimetati "geomeetriaks"?

Otsing