Film noir: mõiste, ajalugu ja peamised tunnused
Film noir on termin, mida kasutatakse Hollywoodi kriminaaldraamafilmide kirjeldamiseks, mis keskenduvad sageli seksile, kuritegevusele ja korruptsioonile. Tegemist on rohkem meeleolu ja visuaalse stiiliga kui rangelt eraldiseisva žanriga: film noir’i tugevuseks on tumedate, pessimistlike teemade ja keerukate moraalsete olukordade esitamine.
Film noir-filme tehti Ameerika Ühendriikides peamiselt 1940. aastate algusest kuni 1950. aastate lõpuni ja neid filmiti tavaliselt mustvalgelt. Mõiste "film noir" tuleneb prantsuse keelest, mis tähendab "must film" või "tume film". Film noir filmide hulka kuuluvad paljud eri žanrid, näiteks gangsterfilmid, politseifilmid ja detektiivifilmid. Oluline on märkida, et kuigi klassikaline noir on ajalooliselt seotud 1940.–50. aastatega, on selle mõju säilinud ja tekkinud mitmeid neo-noir tõlgendusi hilisemas kinokunstis.
Film noir filmid olid sageli filmitud nii, et filmis oli palju tumedaid varje, isegi tegelaste nägudel. Hollywoodi film noir-filmid olid mõjutatud Saksa filmirežissööridest, nagu Fritz Lang, kes kasutas dramaatilisi valgustehnikaid. Teine mõju film noir filmidele oli 1930. aastate prantsuse raamatutest või filmidest, kus kangelased surevad loo lõpus või on kurva lõpuga lood. Film noir filme mõjutasid ka krimikirjandus, näiteks Dashiell Hammetti, James M. Caini ja Raymond Chandleri detektiivi- ja krimilood.
Ajalooline taust ja terminoloogia
Mõiste "film noir" hakkas laiemalt kasutusele tulema Prantsusmaal pärast Teist maailmasõda; selle kasutas esimesena kriitik Nino Frank 1946. aastal, kirjeldamaks ameerika filme, mis erinesid toonase Hollywoodi heledamast, moraalselt selgemast stiilist. Klassikalise noiri teke oli seotud sõjajärgse meeleoluga: ühiskondlik ebakindlus, korruptsioon ja grotesksed tunneeluolukorrad andsid materjali tumedateks lugudeks.
Peamised visuaalsed ja narratiivsed tunnused
- Valgustus ja kompositsioon: low-key valgustus, tugevad kontrastid, chiaroscuro efektid, varjud, rula- või blinds-variatsioonid ja kalle-suinurgad (oblique angles).
- Kinematograafia: tihti madal või üleval kaameraasukohastik, tihe raamistus ja terav perspektiivimäng, mis rõhutab pinget ja paranoiat.
- Struktuur: flashback’id, häälhääled (voice-over), ebakindel või murtud narratiiv – loo jutustus ei ole alati lineaarne.
- Tegelased: anti-kangelased (näiteks kõrbunud erakdetektiivid), korrumpeerunud ametnikud, femme fatale – manipuleeriv naiskuju, kes viib mehe hukatusse.
- Teemad: moraalne ambivalentsus, fatalism, eksistentsiaalne üksildus, linna tumedad küljed, pettumus ja kättemaksu motiivid.
- Heli ja muusika: salapärane, sageli jazzilik heliriba, mis toob esile pingelise atmosfääri ja sisemise ärevuse.
Võtmeautorid ja näited
Kuigi mõiste ja stiil ei piirdu üheainsa autore või filmiga, on noir’i arengu juures olulised mõjutajad ja saavutanud klassika staatuses filmid, näiteks filmid nagu The Maltese Falcon (1941), Double Indemnity (1944) ja Out of the Past (1947). Hollywoodi noir’i mõjutasid varaselt Saksa ekspressionismi praktikud ja Euroopa emigrandid (nt Fritz Lang), samuti režissöörid nagu Billy Wilder, John Huston, Robert Siodmak ja Otto Preminger, kes kõik aitasid kujundada noiri esteetikat ja narratiivi.
Femme fatale ja moraalne ambivalentsus
Femme fatale on noir’i ikooniline motiiv — salapärane, seksuaalselt võimas naine, kes kasutab oma mõjuvõimu ja kütkestavust, et saada soovitut, sageli meheliku peategelase hävingu hinnaga. Noir ei paku tavaliselt selgeid moraalseid selgitusi ega õnnelikku lõppu; peategelased teevad sageli valikuid, mis toovad kaasa katastroofi, ning vaataja jäetakse mõtlema tegude tagajärgede üle.
Pärand ja neo-noir
Kuigi klassikaline film noir on ajaliselt piiratud, on selle stiil ja temaatika jätkuvalt mõjutanud kinosid. Alates 1960.–70. aastatest ja eriti 1980.–2000. aastatel hakkasid filmitegijad noir’i elemente taas interpreteerima ning tekkis neo-noir, mis kannab samu visuaalseid ja narratiivseid jooni, aga kohandub kaasaegsete teemade ja tehnoloogiaga (näiteks films noir mõjutustega filmid nagu Chinatown või Blade Runner ilmestavad, kuidas noir jääb aktuaalseks).
Kokkuvõte
Film noir on rohkem kui lihtsalt krimifilm: see on stiil, mis ühendab tumeda visuaali, keerulise moraalse maastiku ja pingelise narratiivi. Tema juured on 1940.–50. aastate Hollywoodis ja Euroopa mõjutustes, kuid noir’i mõju ja võlu elavad edasi tänapäevases kinos, kirjanduses ja popkultuuris.
Näiteid film noir filmidest ja näitlejatest
Mõned olulised film noir filmid on: Võõras kolmandal korrusel (1940); Malta hauk (1941); Double Indemnity (1944); The Big Sleep (1946); The Postman Always Rings Twice (1946); Key Largo (1948); Kiss Me Deadly (1955) ja Touch of Evil (1958).
Hollywoodi film noir filmide olulised näitlejad olid Robert Mitchum, Humphrey Bogart ja Peter Lorre.
Filmid pärast film noir perioodi
Film noir'i periood oli 1940. ja 1950. aastad. Ka pärast 1950. aastaid tehti mõned filmid film noir stiilis. 1960ndatel ja 1970ndatel olid sellised filmid nagu "Mandžuuria kandidaat" (1962) ja "Chinatown" (1974), mis olid mõjutatud 1950ndate film noir filmidest.
1980ndatel ja 1990ndatel olid filmid, mis olid natuke nagu film noir filmid, nagu Body Heat (1981), Basic Instinct (1992), Kill Me Again (1989), Red Rock West (1992) ja Fargo (1996). Ka 2000ndatel on filme, mis on mõnes mõttes nagu film noir filmid. Näiteks on sellised filmid nagu Memento (2000) ja Sin City (2005).
On ka ulmefilme, mis sarnanevad natuke film noir'i filmidega, sest need näevad tumedad välja ja nende peategelane teeb halbu asju, näiteks Soylent Green (1973), Blade Runner (1982), mille peaosas mängis Harrison Ford, ja Minority Report (2002), mille peaosas mängis Tom Cruise.
Film noir filmides nähtud asjad
Film noir-filmid on sageli filmitud öistes linnades ja nende tegevus toimub sageli baarides, ööklubides, hasartmänguklubides, kasiinodes ja odavates hotellides. Seetõttu näevad film noir filmid väga pimedad välja, sest stseenid on üles võetud öösel või pimedates kohtades, nagu baar või hotell.
Film noir filmi stseenides on sageli palju varje, näiteks aknaraamide, ruloode või trepikäsipuude varjud. Samuti on filmistseenides sageli tumedad varjud, isegi näitlejate nägudel. Kõik varjud ja pimedus muudavad film noir filmid salapäraseks ja pingeliseks.
Film noir filmide tegelasi motiveerib sageli ahnus, armukadedus või kättemaks. Film noir filmide tegelased on sageli eradetektiivid või politseinikud, kes uurivad kurjategijate ja jõukude poolt toime pandud kuritegusid, nagu mõrv, hasartmängud või prostitutsioon. Film noir-filmides on sageli lugusid röövimistest, röövimistest, raha väljapressimisest (mida nimetatakse "väljapressimiseks") või mõrvadest.
Film noir filmide vaatamine
Film noir filmides on isegi kangelased või peategelased sageli halvad või osaliselt halvad. Näiteks võib film noir filmi kangelane aidata süütut meest või naist, keda kurjategija ähvardab, või päästa naist kuritegeliku jõugu eest. Samas võib kangelane või peategelane teha ka halbu asju, näiteks sooritada kuritegusid, vigastada või ähvardada inimesi või valetada.
Sageli on film noir filmi kangelane või peategelane kibestunud, kurb, üksildane või masendunud, sest temaga on juhtunud halbu asju. Inimene, kes filmi vaatab, peab otsustama, kas tema arvates on kangelane, kes teeb nii häid kui ka halbu asju, hea inimene või mitte. Film noir filmide lood võivad panna vaatajat mõtlema, kuidas inimesed peaksid käituma või kuidas inimesed peaksid oma elus valikuid tegema. See on üks asi, mis inimestele film noir filmide vaatamise juures meeldib.
Film noir filmid ei ole õnnelikud filmid. Õnnelikes filmides, nagu romantikafilmides, armuvad inimesed, abielluvad ja elavad õnnelikku elu. Film noir filmides juhtuvad kurvad asjad. Hea mees, kellel on naine, võib vajada raha üürile ja laenata seda raha kurjategija jõugu juhilt, sest heal mehel ei ole muud võimalust raha saada. Siis võib kuri jõugujuht sundida head meest tegema halbu asju, et raha tagasi maksta. Võib-olla ähvardab kuri jõugujuht hea mehe naisele haiget teha. Siis peab hea mees otsustama, kas kaitsta oma naist või teha halb kuritegu.
Inimesed, kes vaatavad film noir filme, tahavad näha lugusid inimestest, kes peavad tegema raskeid valikuid, või inimestest, kelle elus juhtuvad kurvad asjad. Tegelik elu ei ole romantiline komöödia; inimesed peavad sageli tegema raskeid valikuid või juhtuvad kurvad asjad.
Raamatud film noir'i kohta
Robert Ottoson kirjutas 1981. aastal film noir'i kohta raamatu "A Reference Guide to the American Film Noir: 1940-1958".
Küsimused ja vastused
K: Mis on film noir?
V: Film noir on termin, mida kasutatakse Hollywoodi kriminaaldraamafilmide kirjeldamiseks, mis keskenduvad sageli seksile, kuritegevusele ja korruptsioonile.
K: Millal tehti film noir filme?
V: Film noir-filme tehti Ameerika Ühendriikides peamiselt 1940. aastate algusest kuni 1950. aastate lõpuni.
K: Mida tähendab "film noir"?
V: Mõiste "film noir" tuleneb prantsuse keelest, mis tähendab "musta filmi" või "tumedat filmi".
K: Millised žanrid kuuluvad film noir filmide hulka?
V: Film noir filmide hulka kuuluvad paljud erinevad filmižanrid, näiteks gangsterfilmid, politseifilmid ja detektiivifilmid.
K: Kuidas neid filme filmiti?
V: Film noir filme filmiti sageli nii, et filmis oli palju tumedaid varje, isegi tegelaste nägudel.
K: Kes mõjutas Hollywoodi film noir'i versiooni?
V: Hollywoodi film noir'i mõjutasid Saksa filmirežissöörid, näiteks Fritz Lang, kes kasutas dramaatilisi valgustehnikaid, ja 1930. aastate prantsuse raamatud või filmid, mis rääkisid kangelastest, kes surevad loo lõpus või kurva lõpuga lugusid. Samuti said nad mõjutusi krimikirjandusest, näiteks Dashiell Hammetti, James M. Caini ja Raymond Chandleri detektiivi- ja krimilugudest.
