Flux of Pink Indians oli poliitiline punkbänd, mis tekkis 1980. aastal Hertfordshire'is, Inglismaal. Bändi koosseisu kuulusid Colin Latter (vokaal), Derek Birkett (bass), Kevin Hunter (kitarr) ja Martin Wilson (trummid). Algselt kandis ansambel nime Epileptics; pärast Briti Epilepsialiidu kaebusi muutsid nad nime Epi-X-ks ja hiljem Flux of Pink Indians.

Taust ja poliitiline suunitlus

Bänd oli osa 1980. aastate anarho-punki liikumisest Suurbritannias ning jagas palju ideid ja esteetikat teiste samalaadsete kollektiividega. 1981. aastal sõlmis bänd lepingu plaadifirmaga Crass, mille kaudu nad omandasid tugeva pühendumise anarhistlikule poliitikale, ühiskonnakriitikale ja punk'i abrasiivsele helile. Nende loomingus oli oluline roll sõnumil: tekstid kritiseerisid autoriteeti, tarbimiskultuuri ja sotsiaalset ebaõiglust.

Salvestused ja muusika

Pärast allakirjutamist Crassile ilmus Flux of Pink Indiansilt debüütalbum Neu Smell. Sellelt albumilt tuli ka indie-edu — ansambli versioon sai tuntuks, mainitakse seda sageli kui indie-hitti Johnny Kiddiga. Bändi varasem looming oli tugevalt punkilik, vahel ka eksperimenteeriv ja mõnevõrra hüsteeriline, kuid nad kasutasid ka meloodilisemaid ja tekstikesksemaid elemente.

Pärast oma plaadifirma Spiderleg loomist ilmus Flux of Pink Indians 1982. aastal uuesti albumiga Strive to Survive Causing Least Suffering Possible. Spiderleg Records oli loodud bändi enda kontrolli all oleva jaemüügi- ning väljaandmisplatvormina, mis järgis DIY- (do it yourself) põhimõtteid ja toetas sarnaseid alternatiivseid väljaandeid.

Vaidlused ja keelamine

Nende järjekordne väljaanne, pealkirjaga The Fucking Cunts Treat Us Like Pricks, tekitas palju vastukaja ja 1983. aasta väljaannet keelati paljudes Briti jaemüügiettevõtetes. Üks Manchesteri indie-pood, mis plaati siiski kandis, sattus pärast seda kohtualusesse olukorda ning seda kritiseeriti ja süüdistati "kasusaamise eesmärgil avaldamiseks mõeldud rõvedate artiklite väljapaneku eest". See juhtum on hea näide 1980. aastate poliitilisest ja moraalkultuuri vastasseisust ning sellest, kuidas provokatiivsed kunstiteosed võisid sattuda tsensuuri ja avaliku skandaali keskmesse.

Muutused ja lagunemine

Ansambel muutis hiljem nime lühendatult Flux ning 1986. aastal tuli välja enamasti instrumentaalne plaat Uncarved Block. Bänd otsustas 1987. aastal laiali minna. Pärast Flux of Pink Indiansi lõppu asutas Derek Birkett hiljem plaadifirma One Little Indian, mis andis edaspidi välja erinevaid alternatiiv- ja indieprojekte.

Pärand ja väljalasked

Flux of Pink Indians on jätnud tugevama jälje briti anarho-punki ja DIY-kultuuri ajaloole: nende retoorika, otsesõnalised albumipealkirjad ja iseseisev väljaandmine inspireerisid paljusid vähem tuntud bände ning mõjutasid plaaditööstuse väline väljaandmist. Nende loomingut on hiljem kogutud ja uuesti välja antud eri kompakt- ja vinüülformaatides; nende viimane CD ilmus 2003. aastal, olles osa huvist dokumenteerida ja säilitada selle liikumise ajalugu.

Olulised väljaanded (valik)

  • Neu Smell (debüüt)
  • Strive to Survive Causing Least Suffering Possible
  • The Fucking Cunts Treat Us Like Pricks (vaidlusi tekitanud plaat)
  • Uncarved Block (peamiselt instrumentaalne)

Kuigi Flux of Pink Indians ei olnud kunagi kommertsliselt massiliselt edukas, on nende mõju alternatiivsele muusikamaastikule ja punkkultuuri radikaalsemale tiivale selgelt tuntav ka tänapäeval.