Friedrich Wilhelm Nikolaus Karl von Hohenzollern (Uus Palee, Potsdam 18. oktoober 1831 – Uus Palee, Potsdam 15. juuni 1888) oli Wilhelm I ainus poeg. Pärast isa surma 9. märtsil 1888 sai ta Friedrich III nime all Preisimaa kuningaks ja samal ajal ka Saksa keisriks. Tema valitsusaeg jäi väga lühikeseks — ta suri pärast kõigest 99 päeva troonilolekut.
Varajane elu ja haridus
Friedrich sündis Preisi kuningliku perekonna kõrgseltskonnas ja sai traditsioonilise eliithariduse: ta õppis nii sõjalisi kui ka humanitaarteemasid, valdas mitut keelt ja omandas laialdased teadmised Euroopa poliitikast. Noore mehena kujundasid tema maailmavaadet ka reisimised ja kontaktid välismaiste kuninglike õdedega-vendadega.
Ametirajal ja poliitilised vaated
Kroonprintsina teenis ta Preisi armee ridades ja osales 1860.–1870. aastatel toimunud sõjalistes tegevustes, mis kujundasid tema mainet kui kogenud ja austatud väejuhti. Isiklikult kaldus ta liberaalsemate ja põhiseaduslike lahenduste poole ning tema mõtteid mõjutasid tugevasti ka abikaasa, Ühendkuningriigi printsess Victoria, ideed õigustest ja parlamentaarsusest.
Abielu ja perekond
25. jaanuaril 1858 abiellus ta Ühendkuningriigi printsess Victoria — kuninganna Victoria ja Albert prints Consort vanima lapsega. Nende abielu oli mõlemapoolne lähedane koostöö: Victoria püüdis Preisi ja hiljem Saksa tingimustes edendada saksakeelset liberaalset reformi ja kultuurivahetust Inglist. Paaril sündis seitse last; vanim neist, Friedrich Wilhelm, järgnes isale kuninga ja keisrina.
Haigus, lühike valitsus ja surm
Friedrich põdes juba enne troonipärimist kõvast ja kauakestvast kurguvähist (larüngeaalne kasvaja). Haigus süvenes viimastel aastatel ja kuigi arstlik abi otsiti, jäi tema tervis halvenema. 9. märtsil 1888, pärast Wilhelm I surma, tõusis ta ametlikult troonile, kuid haiguse tõttu ei suutnud ta oma volitusi oluliselt kasutada ega läbi viia kavandatud poliitilisi reformasid. Ta suri Potsdamis 15. juunil 1888.
Matus ja pärand
Friedrich on maetud oma abikaasa kõrvale Potsdami Sanssouci pargis asuva Friedenskirche mausoleumisse. Tema varajane surm ja lühike valitsusaeg jätsid paljudele mulje «missed opportunity» ehk möödunud võimalusest: mitmed liberaalsed ja põhiseaduslikud reformid, mida ta toetada võis, jäid ellu viimata. Tema järgluse tõttu tõusis troonile vanim poeg, kelle valitsemine kujundas edasi Saksa riigi saatust uuel, konservatiivsemal moel.
Järelmõjud
Friedrich III kujunes ajalooülevaadetes tihti simboliks liberaalsele lootusele 19. sajandi Saksamaal — isikuna, kes püüdis ühendada traditsiooni ja reformimeelsust, kuid keda takistas tervis. Tema lühike valitsusaeg mõjutas oluliselt ka seda, millist kursi pidas edasi tema järglane ning kuidas arenes Saksa impeerium järgnevate aastakümnete jooksul.