Fujita Toyohachi (kanji: 藤田豊八；Hiragana: ふじたとよはち) oli jaapani kirjanik ning Ida‑Aasia ajaloo professor. Ta sündis 1869. aasta 19. oktoobril ja suri 1929. aasta 15. juulil. Fujita oli pärit Tokushima prefektuurist. Tema hiina keelele omistatud kirjanikunimi oli hiina kirjanikunimi Jianfeng / Kenfou (劍峰).
Elulugu ja tegevus
Fujita Toyohachi tegutses nii Jaapanis kui Hiinas, olles tuntud kui õpetaja, uurija ja kirjamees, kes edendas Ida‑Aasia ajalooteadmist ja kultuurilist vahetust. Ta asutas kooli Hiinas provintsis Jiangsu ning töötas õppejõuna ka Pekingi ülikoolis (keiserlik ülikool, 京師大學堂). Õpetajana ja teadlasena pööras ta tähelepanu nii ajaloo õpetamisele kui eri‑rahvaste ja kultuuride omavahelistele kontaktidele.
Kirjandus ja teadustöö
Fujita on autor mitmetest õppe‑ ja uurimustöödest. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad kooliõppele suunatud ajalookäsitlused, näiteks teos 中等教育東洋史 (tõlkes ligikaudu "Keskharidus: Ida‑Aasia ajalugu") ning uurimused, mis käsitlevad Ida ja Lääne vahelisi kontakte, nagu 東西交涉史之研究（東西交渉史の研究）. Need tööd mõjutasid ajaloo õpetamist ja aitasid tõsta huvi Ida‑Aasia ning läänemaailma suhtes toimuvate kultuuriliste ja ajalooliste seoste vastu.
Raamatukogu ja pärand
Fujita kogus elu jooksul suure hulga hiina keelseid trükiseid — teadaolevalt üle 1700 raamatu. Pärast tema surma saadeti see kogu Toyo Bunkosse (東洋文庫) ning paigutati eraldi osakonda nimega Fujita raamatukogu（藤田文庫）. See kogu kujutab tänapäeval olulist allikat uurijatele, kes tegelevad Hiina ja Ida‑Aasia ajaloo ning kirjanduse uurimisega.
Fujita Toyohachi elu ja töö näitavad tema pühendumust õppetööle, teadusele ning Jaapani ja Hiina intellektuaalsete sidemete tugevdamisele. Tema kirjalik pärand ja kogutud raamatud on jätkuvalt väärtuslikuks ressursiks ajaloolastele ja kultuuriloolastele.