Gary Gilmore — esimene USA surmanuhtlus pärast 10-aastast moratooriumi

Gary Gilmore — esimene hukatus USA-s pärast 10-aastast moratooriumi (1977): dramaatiline lugu tema nõudmisest surmanuhtluse täideviimisest, kohtulahendist ja Utahis toimunud täideviimisest.

Gary Mark Gilmore (4. detsember 1940 – 17. jaanuar 1977) oli Ameerika Ühendriikide kurjategija, kes pälvis rahvusvahelist tähelepanu sellega, et nõudis surmanuhtluse täideviimist kahe Utahis toime pandud mõrva eest. Tänu Ameerika Ühendriikide ülemkohtu otsustele ja riikliku surmanuhtluse uuesti kehtestamisele sai Gilmore’st esimene inimene, kes hukati Ameerika Ühendriikides pärast umbes kümneaastast perioodi, mille jooksul riigis ei olnud hukkamisi läbi viidud. Gilmore on ka viimane isik Ameerika Ühendriikides, kes taotles hukkamist laskekomando abil ja kelle taotlus rahuldati (pärast seda on küll olnud teisi taotlusi laskekomando kasutamiseks, kuid neid ei ole sama kombineeritud viisil rahuldatud).

Taust ja kuriteod

Gilmore’il oli pikk kriminaalajalugu ja ta oli mitmel korral varem vangis olnud. 1976. aastal toime pandud kaks mõrva Utahis tõid ta taas kohtusse; pärast süüdimõistmist keeldus ta pikki apelle ja taotles aktiivselt hukkamist, mille osas ta seisis kindlalt.

Õiguslik kontekst

Gilmore’i hukkamine toimus ajal, mil Ameerika Ühendriikide surmanuhtluse praktika oli 1970. aastate alguses oluliselt muutumas. 1972. aastal tõi Furman v. Georgia otsus moratooriumi, mille tulemusel paljud täideviimised peatati. Seejärel mõnede osariikide uued seadused ja 1976. aasta Gregg v. Georgia otsus võimaldasid surmanuhtlust taas kohaldada piirangutega; just selle seadusliku raamistikuga oli seotud ka Gilmore’i juhtum ning seetõttu sai temast esimene avalikult hukatud inimene pärast seda perioodi.

Kohtuprotsess, tahe ja hukkamine

Eriline ja laialdaselt meedias kajastatud osa juhtumist oli Gilmore’i enda otsus mitte teostada kõiki õiguslikke apelle ja hoopis nõuda hukkamist. Tema tahe kiirendas täideviimist võrreldes paljude teiste surmanuhtlusega seotud juhtumitega, kus protsessid ja apellatsioonid võinuksid kesta aastaid. Gilmore hukati Utah osariigis 17. jaanuaril 1977 inimestevahelise tähelepanu all; tema hukkamismeetodiks oli laskekomando, mida ta oli ise eelistanud.

Viimased hetked ja religioon

Vahetult enne hukkamist pidas Gilmore koos katoliku preestriga viimset riitust; ta oli pöördunud katoliku kirikusse. Tema viimased tunnid ja otsus endale surmanuhtlust soovida andsid juhtumile täiendavat moraalset ja meediakajastust ning äratas laia avalikku tähelepanu nii Ameerika Ühendriikides kui ka välismaal.

Pärand ja kultuuriline mõju

Gilmore’i juhtum sõnastas ja teravdas avalikku debatti surmanuhtluse eetika, õigusliku protseduuri ja vangide õiguse üle keelata või nõuda täideviimist. Juhtumist on kirjutatud mitu raamatut ja tehtud filmid; üks tuntumaid teoseid on Norman Maileri romaan "The Executioner's Song", mis põhineb Gilmore’i loal ja mis võitis 1980. aastal Pulitzeri preemia ilukirjanduse kategoorias. Gilmore’i lugu jääb sageli kasutatavaks näitlikustamaks nii surmanuhtluse pooldajaid kui ka vastaseid argumendiks inimõiguste ja õigusliku protsessi teemadel.

Kokkuvõttes, Gary Gilmore’i juhtum tähistab ajaloolist pöördepunkti Ameerika surmanuhtluse ajaloos: see oli avalik ja vastuoluline juhtum, kus süüdimõistetu ise nõudis täideviimist ning mis langes kokku surmanuhtluse taastamisega mõnes osariigis pärast varasemat moratooriumi.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Gary Mark Gilmore?

K: Miks sai Gilmore rahvusvahelise tähelepanu osaliseks?

K: Miks oli Gilmore esimene inimene, kes kümne aasta jooksul Ameerika Ühendriikides hukati?

K: Milline oli Gilmore'i hukkamismeetod?

K: Kas Gilmore oli viimane isik, kes palus, et teda hukataks Ameerika Ühendriikides laskekomando abil?

K: Mida tegi Gilmore enne oma hukkamist?

K: Millisesse usku pöördus Gilmore enne oma hukkamist?

Otsing