Futsal on siseruumides mängitav jalgpallivariant, mis sarnaneb traditsioonilisele jalgpallile, kuid on kiirem ja tehnilisem. Mängitakse kahe meeskonnaga, kummaski viis mängijat (üks neist väravavaht). Nimi tuleb portugali keelest futebol de salao („toajalgpall”) või hispaania keelest fútbol de sala. Futsal on eriti populaarne Lõuna-Ameerika riikides nagu Brasiilias, Argentinas ja Uruguays, kuid seda mängitakse kiiresti kasvavalt ka Euroopas, Aasias ja teistes piirkondades.

Väljak ja varustus

Mänguväljak on tavaliselt 38–42 meetrit pikk ja 20–25 meetrit lai, ehk selgelt lühem ja kitsam kui väljakujulisel jalgpallil. Põrand on sile ja kõva — tavaliselt puidust või sünteetilisest materjalist — ning erineb murust. Kasutatakse spetsiaalset väiksemat ja vähem põrkuvat palli (tavaliselt suurus 4), mis soodustab palli kontrolli ja kiiret mängu.

Põhireeglid

  • Iga meeskond koosneb viiest mängijast (üks neist väravavaht). Vahetusi võib teha piiramatus koguses ja jooksvalt.
  • Mäng koosneb kahest 20-minutilisest poolajast; kell mängu kestel peatatakse (efektiivne mänguaeg), nii et katkestused ei vähenda mänguaega.
  • Ründajad kasutavad tihti kiireid kombinatsioone ja individuaalvõtteid — tänu väiksemale väljale ja balli omadustele on mäng tehnilisem ning tempokam.
  • Nihkekohtumised jms toimub sageli seinte puudumise tõttu; küljepealt pala (throw-in) asendatakse tavaliselt sisseviskega (kick-in).

Olulisemad reeglid ja sanktsioonid

  • Mängijad, kes rikuvad reegleid, võivad saada kollase või punase kaardi — sama tähendus kui tavalises jalgpallis (hoiatused ja väljasaatmised).
  • Olemuslik erinevus on kogunenud viga (accumulated fouls): kui meeskond sooritab üle poole mängu jooksul teatud arvu (tavaliselt 5) reeglistikku kuuluvaid vigu, antakse järgmiste rikkumiste korral otsevaba löök ilma müürita eraldatud soonepunktist (10 m marker). See muudab taktika ja kaitseoskused tähtsamaks.
  • Väravavahtidel on piirangud: neil on aja- ja puutetõmmisreeglid (nt väravavahi ei tohi palli hoida käes liiga kaua oma väljakupoolel) ja nad ei tohi palli käega käitleda vastasväljaku poolel.
  • Võrreldes väljakujulise jalgpalliga kasutatakse penalty-lööke ja lühikesi ajapalu (time-out), tavaliselt on lubatud üks 60-sekundiline time-out iga meeskonna kohta poolaja jooksul.

Mängu iseloom ja taktika

Väike mänguväli ja madala põrkumisega pall rõhutavad kiiret pallivaldamist ja tehnilist oskust. Futsalis on levinud erinevad paigutused (nt „4–0”, „3–1”, „2–2”), kus ründajad ja ründav väravavaht mängivad olulist rolli. Kiired kombinatsioonid, seinapassid ja individualne dribbling on edu võtmeks.

Ajalugu ja rahvusvaheline konkurents

Futsali alged ulatuvad 1930. aastasse, kui Uruguai mees Juan Carlos Ceriani töötas välja selle mängu esialgsed reeglid. Hiljem arendati reegleid edasi suures osas Sao Paulos, Brasiilias. Futsal on läbi aastate kasvanud rahvusvaheliseks spordialaks: esimesed suuremad turniirid ja kontinentaalsed võistlused toimusid Lõuna-Ameerikas, näiteks 1971. aasta turniir Rio de Janeiros, Brasiilias. Rahvusvahelise tunnustuse tõi kaasa FIFA korraldatav maailmameistrivõistlus, mille esimene väljaanne toimus 1989. aastal Rotterdamis, Madalmaades.

Pärast seda on futsal kasvanud globaalseks spordialaks ning rahvusvahelised võistlused toimuvad regulaarselt. Brasiilia ja Hispaania on olnud turniiridel ajalooliselt väga tugevad riigid, kuid tiitlid on jagunenud mitme riigi vahel.

Miks futsal on oluline

  • Arendab tehnilisi oskusi, kiirust ja mänguarusaama; paljud tippmängijad on alustanud futsalist enne väljakujulisele jalgpallile üleminekut.
  • Siseolukorra tõttu on see saab mängida igal aastaajal ja tihedamate tingimuste korral, mis teeb spordiala kättesaadavamaks.
  • Futsal tugevdab meeskonnatööd, kiiret otsustamist ja ruumilise taju oskust — omadused, mis on väärtuslikud nii siseruumides kui ka väljakul.

Kokkuvõttes on futsal dynaamiline ja tehniline spordiala, millel on oma erireeglid ja taktikalised nüansid, ning mis on andnud olulise panuse jalgpalli arengusse maailmas.