Green New Deal (GND) on paljude Ameerika Ühendriikides kavandatud majandusprogrammide nimi, mis keskenduksid majanduslikule ebavõrdsusele ja kliimamuutustele. See on nime saanud Franklin D. Roosevelti New Deal'i programmi järgi, mis toimus aastatel 1933-1936.

USA esindaja Alexandria Ocasio-Cortez ja senaator Ed Markey avaldasid 7. veebruaril 2019 14-leheküljelise dokumendi GND kohta. Nad soovivad suruda Ameerika Ühendriike 100 % taastuvate, heitevabade energiaallikate kasutamisele. Nende kava käsitleks ka vaesust USAs ja rakendaks universaalset tervishoiuteenust. American Action Networki hinnangul läheks plaan maksma vähemalt 1 triljon dollarit ja dokumendist ei selgunud, kust see raha konkreetselt tuleks.

Eesmärgid ja põhimõtted

Green New Deali keskne eesmärk on piirata kasvuhoonegaaside emissioone ja samal ajal vähendada majanduslikku ebavõrdsust. Põhimõtted sisaldavad:

  • suurt riiklikku investeeringut taastuvenergia, energiatõhususe ja infrastruktuuri moderniseerimisse;
  • tööhõive- ja ümberõppeprogramme, et tagada „õiglane üleminek“ töötajatele fossiilkütuste sektorist;
  • sotsiaalseid meetmeid nagu taskukohane elamumajandus, universaalne tervishoid ja juurdepääs kõrgekvaliteedilisele haridusele;
  • õigluse ja võrdse koormuse põhimõtted, mis püüavad kaitsta kõige haavatavamaid kogukondi kliimamuutuste mõjude eest.

Peamised poliitikameetmed

Konkreetsed poliitikad, mida erinevad Green New Deal’i variandid võivad sisaldada:

  • 100% puhta ja heitevaba energia suunas liikumine (päikese-, tuule- ja teiste taastuvallikate laiendamine);
  • elektrisõidukite ja ühistranspordi arendamine ning kütuse sõltuvuse vähendamine;
  • hoonete soojustamine ja energiatõhususe suurendamine retrofit-programmide kaudu;
  • võrgustruktuuri ja salvestusvõimsuse tugevdamine, et integreerida suurem taastuvenergia osakaal;
  • põllumajanduse ja maa kasutuse jätkusuutlikumaks muutmine, sealhulgas mullahoiustavad tavad ja taastav põllumajandus;
  • sõltuvalt paketist võivad kaasneda ka maksupoliitika muudatused, rohelised võlakirjad ja investeeringumahukad avalikud programmid.

Kulud ja rahastamine

Green New Deal’i kavade kulude kohta on olemas väga erinevaid hinnanguid. Mõned huvirühmad ja mõttekojad on väitnud, et elluviimine võib nõuda miljardeid või triljoneid dollareid investeeringuid – see sõltub sellest, milliseid meetmeid ja ajakava arvestada. Oluline on eristada:

  • nonbinding (mittesiduvad) resolutsioonid, mis kirjeldavad eesmärke ja visiooni, kuid ei anna konkreetset rahastamisplaani;
  • täielikud seaduseelnõud ja programmipaketid, mis määratlevad rahastamisallikad (maksude, võla, avaliku- ja erasektori partnerluse või süsinikuhinna kaudu).

Võimalikud rahastamisallikad, mida on pakutud, hõlmavad:

  • riiklikke investeeringuid eelarvest, sh võlakirjade emiteerimine;
  • maksutõusud kõrgeimatele sissetulekutele ja/või ettevõtetele;
  • süsinikumaksud või kaubandusmehhanismid, mille tulu suunatakse roheliste projektide rahastamiseks;
  • era- ja avaliku sektori partnerlused ning rohelised investeerimisfondid.

Kriitika ja toetused

Green New Deal on tekitanud tugevat avalikku ja poliitilist debatti. Tugevaimad argumendid toetajate poolt on:

  • vajadus kiireks ja ulatuslikuks kliimameetmete võtmiseks, et vältida kõige tõsisemaid kliimakahjusid;
  • võimalus luua uusi töökohti rohetehnoloogias ja parandada sotsiaalset õigluse;
  • pikaajaline majanduslik kasu, kui välditakse kliimakahjude kulusid.

Peamised kriitikapunktid on:

  • hinnangute ebaselgus ja mure suure eelarvelise koormuse pärast;
  • tõsised logistilised ja tehnilised väljakutsed lühiajalise täieliku dekarboniseerimise saavutamisel;
  • poliitiline vastuseis ja küsimused riigi rolli ulatuse ning era- ja kohalike omavalitsuste vastutuse kohta.

Mõju ja rakendamine

Green New Deal ei ole üksainus konkreetne seadus, vaid pigem laiem poliitiline platvorm ja visioon. Praktikas on see mõjutanud poliitikat ja debatti nii USA-s kui ka mujal maailmas, inspireerides riiklikke, osariikide ja kohalikku tasandi algatusi roheinvesteeringute, tööhõiveprogrammide ja kliimapoliitikate suunas. Selle elluviimise edu sõltub mitmest tegurist:

  • poliitilisest tahtest ja valitsuse võimekusest koordineerida suurt üleminekut;
  • tehnoloogia arengu ja tootmise mõõtkava saavutamisest (nt energiasalvestus, elektrisõidukid, taastuvenergia tootmisvõimsus);
  • sotsiaalse lepingu saavutamisest, mis tagab, et üleminek ei jätaks maha töötajaid ega haavatavaid kogukondi.

Kokkuvõte: Green New Deal on ambitsioonikas ja mitmetahuline visioon kliima-, majandus- ja sotsiaalse õigluse ühendamiseks. See on mobiliseerinud nii tugevat toetust kui ka teravat kriitikat. Konkreetne maksumus ja elluviimise mudel sõltuvad valitud poliitikatest ja rahastamisotsustest; tehniliselt on paljud vajalikud lahendused olemas, kuid poliitiline ja majanduslik teostus on keeruline ning nõuab valikuid ja kompromisse.