Heeringalind (Larus argentatus ehk Euroopa heeringalind) on suur kajakas (kuni 26 tolli ehk 66 cm pikk). Ta on Lääne-Euroopa rannikualadel kõige arvukam ja tuntuim kajakas. Ta pesitseb Põhja-Euroopas, Lääne-Euroopas, Skandinaavias ja Baltimaades.

Mõned heeringalinnud, eriti need, kes elavad külmemates piirkondades, rändavad talvel kaugemale lõunasse, kuid paljud neist on alalised elanikud, näiteks Briti saartel, Islandil või Põhjamere rannikul. Euroopa heeringalokid on arvukalt levinud ka sisemaa prügilate ümbruses ja mõned neist on isegi kohanenud eluga sisemaal asuvates linnades.

Tunnused

Välimus:

  • Suuremate kajakate hulgas keskmise-suurena: kerepikkus kuni 66 cm, tiibade siruulatus umbes 125–155 cm.
  • Iseloomulik täiskasvanu rõhutatud helehall selg, valge pea ja keha ning mustad tiibalõpud valgete laikudega.
  • Nokas tugev, kollane, tihti punase märgiga alumisel nokatüvel (mida kasutatakse söödava suunamiseks kutsikatele).
  • Jalad tavaliselt roosakad kuni roosakas-hallid; noorlinnud on pruunimad ja laikulise sulestikuga — täisealiseks muutumine võtab 3–4 aastat.
  • Hääl: suur ja karge hüüdlause, mis kajab rannikualadel sageli tugevalt.

Eluviis ja toit

  • Toitumine: heeringalind on oportunistlik kõigesööja — toitub kalast, heeringast, vähiliikidest, putukatest, maja- ja linnujäätmetest, munadest ja poegadest ning prügihoidlates leiduvast toidujäägist.
  • Püüdmisel kasutab mitmeid võtteid: ujutamine ja sügavuti haaramine, rannal maiustamine, samuti toidu varastamine teistelt lindudelt.
  • Elupaigana eelistab rannikualasid, kuid kohaneb hästi ka linnakeskkonnaga — pesitseb katustel, prügila kallastel ja saartel.

Paljunemine

  • Pesitseb tihti kolooniates; pesa võib asuda kaljul, maapinnal, madalal saarel või ka linnukatusel.
  • Pesa on tavaliselt tehtud rohust, sulekatest ja muudest materjalidest; tavaliselt muneb 2–3 muna.
  • Munade haudumine kestab umbes 27–28 päeva; poegade lennuvõime tekib umbes 35–40 päevaga, kuid emotsionaalselt ja sotsiaalselt saavad noorlinnud iseseisvaks alles hiljem.

Levik ja ränded

Heeringalind on laialt levinud Põhja- ja Lääne-Euroopas ning on tavaline ka Baltikumis ja Skandinaavias. Suurem osa elanikkonnast on püsielanikud rannikupiirkondades, samas kui põhjapoolsemad isendid rändavad talvekuudel lõuna suunas, ulatudes mõnel juhul Vahemere ja Põhja-Aafrika rannikuni. Sisemaa linnastunud populatsioonid võivad olla aasta ringi paigal, kui toiduvarud on stabiilsed.

Suhted inimestega ja kaitse

  • Inimestega koos eksisteerimine on heeringalindadele kasuks tulnud — prügilate, jahisadamate ja kalatööstuste lähedus tagab rikkalikud toiduallikad.
  • Samas on kirju-suurte kolooniate tekitatud lärmi- ja saastusprobleemid ning lindude rünnakud toidu hankimiseks muutunud mõnes linnas probleemiks.
  • Rahvusvaheliselt on liik üldiselt levinud ja IUCN andmetel muret tekitavaks ei peeta (Least Concern), kuid kohalikus mastaabis võivad populatsioonid kõiguda ja mõnes piirkonnas rakendatakse haldusmeetmeid liigse leviku või kahjustuste piiramiseks.

Märkamis- ja määramisnipid

  • Võrdle teiste kajakatega: suurem kui väiksemad hallid kajakad, väiksem ja heledam kui paha suurte mustade aladega Larus marinus (suuremust-kajakas).
  • Noorlindude pruunikas, laikuline sulestik võib segi ajada teiste noortega — täiskasvanud isendi kollane nokk ja hall selg aitavad eristada.
  • Parimad vaatluspaigad: sadamad, rannad, saared, jäätmemäed ja linnakatuste lähedus.

Muud huvitavad faktid: heeringalind elab sageli üle 20–30 aasta; üksikuid isendeid on registreeritud veelgi vanematena. Tema kohanemisvõime ja toidulised eelistused on teinud temast ühe kõige edukama linnuliigi linna- ja rannikukeskkondades.