Homotherium - välja surnud skalpitsahammastega kass: levik ja omadused

Homotherium on välja surnud machairodontide perekond. Nende ülemised lateraalselt lamedad ja teritatud caninihambad olid pikemad kui tänapäeva tiigril, kuid tunduvalt lühemad kui Smilodonil, mistõttu neid kutsutakse sageli "skalpitsahammastega kassideks" või scimitar-toothed cats. Homotherium’i lõuad ja kaelakond olid tugevalt arenenud, mis lubas neil teha laastavaid lõikehammustusi läbi pehmete koele ja lihasele.

Levik ja ajastus

Homotherium oli laialt levinud Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Aafrikas pliotseeni ja pleistotseeni ajastul (ligikaudu 5 miljonit aastat tagasi kuni viimase jäätumise lõppjärkude ehk umbes 10 000 aastat tagasi). Fossiile on leitud nii savi‑ kui tarretunud setetest üle maailma, sealhulgas tuntud leiupaikadest nagu La Brea tarretised (Los Angeles), mis on andnud mahuka ülevaate nende anatoomiast ja variatsioonist.

Fossiilne levik ja viimased leiud

Homotherium’i fossiilid näitavad, et perekond ei kadunud kõigis piirkondades korraga. Esimestena kadusid nad Aafrikast (mõned tõendid viitavad väljasuremisele seal umbes 1,5 miljoni aasta eest). Euraasias on Homo­theriumi jälgi veel hilisemates pleistotseenikihtides — esineb hinnanguid, et seal võidi nad eksisteerida kuni umbes 30 000 aastat tagasi. Lõuna‑Ameerikas on liigile tunnuseid leitud üksikutest pleistotseeni keskaja jäänustest põhjapoolses Venezuela piirkonnas. Põhja-Ameerikas viitavad mõned andmed võimalusele, et viimased isendid võisid püsida kuni viimase jääaja lõpuajani, ehk umbes 10 000 aastat tagasi.

Välimus, suurus ja eluviis

Homotherium ei olnud nii massiivne ja lühikeste jalgadega kui Smilodon; pigem meenutas ta suurustelt tänapäevaseid lõvisid või suuremaid tiigreid. Kehamassi hinnangud varieeruvad sõltuvalt liigist ja isendist, ligikaudsed kaalud jäävad üldiselt vahemikku 100–250 kg. Esikjäsemed olid tugevad ja sageli suhteliselt pikemad kui tagajäsemed, mis viitab kohanemisele kiiremaks jooksmiseks ja pikaajaliseks tagajärgedest jälitamiseks avatud maastikel.

Hamba‑anatoomia — lamedad, sisselõikavad ülahambad ja võimsad lõualihased — sobisid pehmete koestruktuuride lahtilõikamiseks ning veri ja lihased kiiresti lõikavate hammustuste tekitamiseks. Selline morfoloogia sobib suurte taimtoiduliste imetajate tapmiseks, kus Homotherium tõenäoliselt lõikas hingamis‑ või pehme koega piirkondi, et toidukaotust tekitada.

Sotsiaalsus ja käitumine

Sotsiaalsuse kohta on erinevaid tõendeid ja tõlgendusi: mõned uuringud, sh sarnasused leiukohtade koondumises ja haigusleiu muster La Brea tarretistes, viitavad võimalusele, et Homotherium võis elada rühmiti ja teha suuremate saakloomade jahtimisel koostööd. Teised uuringud rõhutavad, et paljud tõendid on ka seletatavad individuaalse või peretasandi käitumisega — selge lõplik konsensus puudub.

Väljasurnu põhjused

Homotherium’i väljasuremine oli tõenäoliselt mitme teguri koosmõju: kliimamuutused pleistotseeni lõpus muutis elupaiku (nt rohumaade ja liustike laienemine‑kahanemine) ning vähendas nende suurte saakloomade arvu. Samuti tekitas konkurents teiste kiskjate (nt lõvid, hundid, dire wolf‑tüüpi liikide jms) ja hiljem ka inimeste jahipidamise surve. Need tegurid koos viisid populatsioonide vähenemiseni ja lõpuks väljasuremiseni.

Taksonoomia ja teaduslik tähendus

Homotherium kuulub perekonnana machairodontide (skalpitsahammaste kasside) hulka ning aitab paleontoloogidel mõista Pliotseeni ja Pleistotseeni kiskjakommunikatsiooni, saagivalikuid ning ökosüsteemide muutusi. Uued leiud ja kaasaegsed analüüsimeetodid (nt isotopiuuringud, biomehaanilised mudelid ja täpsemad dateerimismeetodid) annavad jätkuvalt uusi teadmisi nende loomade elust ja surmast.

Kokkuvõte: Homotherium oli mitmekesine ja laialt levinud perekond scimitar‑tüüpi skalpitsahammastega kasse, kes vallutasid eri mandreid pliotseeni ja pleistotseeni jooksul. Nende morfoloogia viitab kohandumisele aktiivse jahipidamisega avatud maastikel ning väljasuremine peegeldab suuremaid kliima‑ ja ökosüsteemimuutusi koos kasvava konkurentsi ja inimtegevuse mõjudega.

Paleobioloogia

See, mis meil on tõendeid, pärineb luustikest. Hammaste järgi oleks selle tapmisviis olnud mõnevõrra erinev Smilodonist. Kurguhambad näevad välja, nagu oleks neid kasutatud pigem pistmiseks kui lõikamiseks. Keha kehaehitus on ees palju tugevam ja raskem kui tänapäeva kassidel, mis viitab varitsemisstrateegiale. See omakorda viitab metsas varjumisele, mis oli pliotseenis ja suures osas pleistotseenist väga levinud.

Kolju on tähelepanuväärsete omadustega. Eesmised lõikehambad olid proportsionaalselt palju suuremad kui tänapäeva kassidel ja asetsesid uhkelt hambakujude ees. Need pidid mängima rolli saagi hoidmisel ja tõmbamisel. Tagaosas asetsevad liha lõikavad kihvad olid suured. Jalad olid üsna pikad, kusjuures esijalad olid pikemad kui tagajalad. Lühike saba ja lülisamba lühike nimmepiirkond täiendavad pilti väga tugevast loomast, kes oli võimeline suurte saakloomadega maadlema. Mõistlikuks kokkuvõtteks võib öelda, et Homotheriumil olid kombineeritavad hüäänide ja tänapäeva suurkiskjate omadused. Ta oli võimeline varitsusjahti pidama, aga ka mõõduka kiirusega pikalt jahtima. Ta tegutses avatud metsas.

Tõenäoliselt tegutsesid kõik need sabretoomid nii, et hüppasid saagi kaelale, jäid oma tugevate esijäsemetega kinni ja kaevasid oma hammastega saagi kaela. Erinevalt tänapäeva lõvidest, kes peavad oma saagi lämmatama, suutsid nende koerad tungida suurte imetajate nahka.

Homotheriumi skelette on leitud koos mammutite, mastodonite ja ninasarvikute skelettidega. Sellest järeldub, et nende menüüs võisid olla noorukite elevandid.

Homotherium crenatidens'i kolju Hiina Paleozooloogiline muuseum

Küsimused ja vastused

K: Mis on homoteeria?

K: Kui pikad olid Homotheriumi hambad võrreldes tänapäevase tiigriga?

K: Mis on Homotheriumi teine nimi?

K: Millistel mandritel ja millistel ajastutel oli Homotherium laialt levinud?

K: Millal suri Homotherium Aafrikas välja?

K: Millal suri Homotherium Euraasias välja?

Küsimus: Millal elas Põhja-Ameerikas viimati skimitarkass?

Otsing