Smilodon oli saberhambulise kassi perekond, mis hõlmas kolme tuntud liiki. Need kiskjad erinesid tänapäevastest kassilistest lühikese, tugeva kere ja erakordselt pikkade ülemiste kihvade poolest. Smilodon gracilis (süntüümina mõnikord kirjeldatud ka kui S. fragilis) oli varasem ja väiksem liik (umbes 2,5–0,5 miljonit aastat tagasi), Smilodon fatalis (mõnikord nimetatud ka S. californicus; umbes 1,6 miljonit kuni 10 000 aastat tagasi) oli Lääne-Poola ja Põhja-Ameerika tuntud liik ning Smilodon populator (u. 1 miljon kuni 10 000 aastat tagasi) kujutas endast väga suurt ja raske kehaehitusega liiki, eelkõige Lõuna-Ameerika idaosas.

Liigid ja suurus

Smilodon gracilis oli kõige väikesem — ta oli selgupidi väiksem kui hilisemad liigid ja võis sarnaneda suuruselt kaasaegsete leoparditega. Tema kaal jäi tõenäoliselt kümnete kilogrammide vahemikku ning ta elas varases Pleistotseenis.

Smilodon fatalis on kõige paremini tuntud liik, eelkõige tänu leidudele Rancho La Brea tõrvakaevandustest Los Angeleses. See liik oli umbes emase lõvi suurune, kuid lühemate ja tugevamate jalgadega — hinnanguliselt keskmiselt ligi 200 kg, eri hinnangud annavad mõnikord ~160–300 kg sõltuvalt individuaalist ja meetodist. Õlgadest võis ta olla umbkaudu 1 kuni 1,2 m kõrge.

Smilodon populator oli perekonna suurim liige — õlgkõrgus umbes 1,2 m ja keha pikkus (ilma sabata) keskmiselt kuni 2,1 m. Tema massi on hinnatud tavaliselt 220–400 kg-ni, mis teeb temast ühe raskema teadaoleva kassi. Selle liigi ülemised kihvad võisid ulatuda kuni umbes 28 cm pikkuseks; osa sellest ulatusest paiknes ülemisest lõuast välja, s.t kihvad püsisid osaliselt nähtavalt väljaulatuvad.

Füüsiline ehitus ja kisklusstrateegia

Smilodonitel olid erakordselt paksud ja lihaselised esijäsemed, mis viitab võimele hoida suuremaid saakloomi kinni. Neil olid lühikesed jalad ning lühike saba võrreldes moderne lõviga, mis kokku tegi neist tugevad, basseini-lähedase kehaehitusega ambush-kiskjad — kiire sprint ei olnud nende tugevus, aga lühikeste vahemaade pealt rünnates suutsid nad saaki kinni haarata.

Iseloomulikud olid pikad, kidasarnased ülemised kihvad, mida kasutati saagi tapmisel: on pakutud, et Smilodon lõikas kihvade abil läbi pehmete kudede kaela piirkonnas (nt hingamis- või veresooni kahjustades) pigem kui murrates luu läbi. Avatud/ülisuure haardevõime tõttu oli nende lõuastik võimeline avama suurt lõuapilti, kuid lõualihased ja lõuavigastus viisid ka riskideni — kihvade tüüpiline kuju oli lamedam ja lõhkimisele vähem sobilik kui tänapäevaste lõvide hambad.

Käitumine ja sotsiaalsus

Smilodoni sotsiaalse käitumise kohta on teadlaste seas arutelu. Mõned andmed (nt rohke isendite hulk samas stratigraafilises kontekstis, haavade paranemise tunnused fossiilidel) on tõlgendatud kui viitena teatud tasemel grupikäitumisele või pikemaajalisele hoolitsusele vigaste isendite suhtes. Teised teadlased rõhutavad, et fossiilide kogunemine (nt tarretunud röövijate ja saakloomade lõkse) võib olla säilumise ja püüdmise eelarvamus ning ei tõenda tingimata sotsiaalset struktuuri sarnaselt tänapäevaste lõvidega.

Fossiilsed leiud ja Rancho La Brea

Rancho La Brea tõrvakaevandused on üks kõige rikkalikumaid ja tuntumaid Smilodoni leiukohti. Tõrva (mis meenutab natuke asfalt) on säilitanud suure hulga luustikke; sellest leiukogumikust on tuvastatud umbes miljon pleistotseeni lõpu imetajate luud. Ligikaudu 162 000 luud on seotud Smilodoniga, mis võivad esindada sadu kuni ~1200 isendit — see teeb Rancho La Brea üheks olulisemaks allikaks, kust Smilodoni anatoomiat ja elustikku uurida.

La Brea leiud on andnud põhjalikke andmeid hammaste kulumise, luumurrude, luude paranenud murdude ja muude patoloogiate kohta, mis võimaldavad teha järeldusi Smilodoni toitumisest, eluviisist ja mõningatest sotsiaalsetest aspektidest.

Väljasuremine

Smilodonid kadusid peaaegu kogu oma levialalt umbes 10 000 aastat tagasi, samaaegselt paljude teiste suursaaresüsteemidega. Väljasuremise põhjused olid mitmekesised ja sisaldavad tõenäoliselt kliimamuutusi Pleistotseeni lõpus, nende suurte saakloomade kadumist, inimese levikut ja saagijagamist ning võimalikku konkurentsi teiste kiskjate ja muude keskkonnamuutuste tõttu. Tõenäoline on, et mitme teguri kombinatsioon viis nende arvu vähenemiseni ja lõpuks väljasuremiseni.

Oluline kokkuvõte

  • Smilodon oli saberhambuliste kasside perekond, milles oli kolm peamist liiki: S. gracilis, S. fatalis ja S. populator.
  • S. populator oli perekonna suurim (kuni 220–400 kg), S. fatalis oli tuntud Rancho La Brea leidude kaudu (umbes 200 kg), ja S. gracilis oli väiksem esivanem.
  • Iseloomulikud tunnused: väga pikad ülemised kihvad, võimsad esijäsemed, lühike saba ja kompaktne kehaehitus — kohastunud suurte saakloomade ambush-laskmisele.
  • Rancho La Brea tõrvakaevandused on säilitanud tohutu hulga Smilodoni luid, mis annavad põhjaliku ülevaate nende bioloogiast ja elupaigast.