Saabelhammaste kassid: evolutsioon, liigid, eluviis ja väljasuremine

Avasta saabelhammaste kasside evolutsioon, liigid, eluviis ja väljasuremine — muljetavaldavad kiskjad, tapmisstrateegiad ja teaduslikud avastused, mis valgustavad nende hävimise lugu.

Saabelhammaste kassid ehk sabretothammaste kassid on ühed tuntuimad ja enim tähelepanu pälvinud väljasurevad loomad. Nad olid erakordsed lihasööjad: iseloomulikud olid väga pikad ülahambad (saabelhambad), suud avanev lõualuu ja tugevalt ehitatud esijalad. Need tunnused viitavad tänapäevastest kassidest erinevale elustiilile ja tapmismehhanismile — mitte pikalt järelejoostes tapmisele, vaid varitsusele ja lühikese jõulise rünnaku abil saagi alistamisele.

Evolutsioon ja mitmekordne tekkimine

Saaberhambuline eluviis arenes välja mitmel isemõistetaval korral eri rühmades — vähemalt viis korda erinevate lihasööjate imetajate seas. See on üks selgeimaid näiteid konvergentsest evolutsioonist, kus sarnased ökoloogilised survepunktid viisid eri sugukondadel sarnaste anatoomiliste lahendusteni (pikad koerahammaste, lai gape, tugev esijäseme ehitus).

Peamised rühmad ja näited

1. Creodontid olid mõned varaseimad saabelikuju isendid. Nad elasid eelkõige eotseenis ja kuuluvad teise taksonoomilisse suguvõssa kui kaasaegsed Feliformia. Näideteks on näiteks Machaeroides ja Apataelurus, mis näitavad, et saabelhambalisus ei olnud ainuisikuliselt seotud ühegi konkreetse perekonnaga.
2. Nimravid kuulusid Feliformia suuremasse tüvesse ning elasid eotseenist kuni hilisema miotseeni. Üks tuntud nimraviidi näide on Hoplophoneus, mis näitab nii pikkade koerahammaste kui ka tugevate esijäsemete kombinatsiooni.
3. Barbourofelidae on veel üks saabelloomade perekond, kes arenes miotseeni ajal. Nad eksisteerisid paralleelselt teiste saabelhammaste rühmadega ja on tõenäoliselt lähimad sugulased kassiloomadele (Felidae) võrreldes nimravideedega.
4. Sparassodontid, nagu Thylacosmilus, olid metateriaalsete (varem "marssupiaalide") rühmast pärit saabelhammaste näited. Need olid Lõuna-Ameerika eripära — nad arenesid iseseisvalt ja elasid miotseeni lõpu- kuni pliotseeni ajastul.
5. Machairodontinae on Felidae (kasside) alamperekond, mille liikmed elasid miotseenist kuni pleistotseenini (ligikaudu 23 miljonit kuni 11 000 aastat tagasi). Siia kuulub ka kuulus perekond Smilodon, mille liigid (nt Smilodon fatalis ja Smilodon populator) olid suured, võimsate esijalgadega saagikapid.
6. Nimravides — selle perekonna täpne taksonoomiline paigutus on olnud vaidluse objekt, kuid paljud uurimused viitavad, et Nimravides paigutub pigem Felidae (kassiloomade) lähedusse, mitte Nimravidae „vale-kasside” hulka.

Anatoomia ja tapmisstrateegiad

Saabelhambaliste iseloomulikud tunnused olid:

• pikad ülahambad (erineva kujuga: mõnel olid suured diktaat-hambad ehk "dirk-toothed", teistel lühemad ja teravamad "scimitar-toothed");
• võime avada lõugas väga laialt (lai gape), mis võimaldas sissepistete tegemist sügavale;
• tugevad, lihaselised ja sageli lühemad, kuid jämedamad esijäsemed, millega saaki alla suruti;
• õhem lülisammas ja sageli jäigam kael — kujult pigem jõule kui kiirusele orienteeritud kehaehitus.

Traditsiooniliselt arvatakse, et mitu saabelhammaste rühma tapsid saaki, haarates selle kinni ja tehes täpse sissepistete hammustuse kaela või rindkere piirkonda — eesmärgiks kiire verekaotus või hingamisteede blokeerimine. Smilodonil ja mõnel teisel machairodondil on tugevad esijäsemed, mis viitavad, et nad immobiliseerisid saagi enne hambumushe toimimist. Hambumustehnika ja saagi tüüp võis rühmiti erineda — mõnel liigil olid pikad, kuid hapramad hambad, mis sobisid pehmemate kudede rebenemiseks; teistel olid lühemad ja hammaste servad mõnikord sakilised, mis aitasid lihaste lõikamisel.

Eluviis, levik ja ökoloogia

Saabelhammaste kiskjate fossiile leitakse kogu maailmast (välja arvatud Austraalia ja Antarktika), kuid erinevad rühmad olid levinud eri mandritel eri aegadel. Enamikel liigil oli varitsusele orienteeritud eluviis: nad eelistasid metsaseid või poolavatud alasid, kus nad said varitseda ja lähedalt oma saaki rünnata. Pliotseenis ja pleistotseenis muutunud kliima ning rohumaade laienemine metsade arvelt mõjutas oluliselt paljude liikide levikut ja ökoloogiat — näiteks avatud steppide tingimustes sobis paremini jooksmisele-võimelistele saaklikele, mitte lühihooga varitsejatele.

Mitmekesisus hammaste ja luustiku osas

Saabelhammaste hambad ja lõualuue struktuur varieerusid oluliselt. Mõnel liigil olid väga pikad ja õhukesed ülahambad, teistel lühemad, tihkemad või hammastatud servadega. Mõnel liigil oli alumisel lõualuul eraldi tugiriba (keha äärikus), teistel mitte. Uurijad (nt Ewer jt) märgivad, et see variatiivsus peegeldab erinevaid tapmisstrateegiaid ja eri tüüpi saaki, kuid fossiilne info ei võimalda kõiki detaile täielikult rekonstrueerida.

Väljasuremine — põhjused ja ajastus

Tänapäeval ei ela ühtegi saabelhammalist: nad on kõik välja surnud. Väljasuremise põhjused olid mitmekesised ja sageli omavahel seotud:

• Kliimamuutused: pleistotseenis ja varemgi toimunud jahenemine ning keskkonna muutumine (metsade vähenemine ja rohumaade levik) vähendas varitsuspaiku ja muutis saagiloome kooslust;
• Saagiloome langus ja ökosüsteemimuutused: mitmete suurte saagiloombade (np megaherbivooride) vähenemine vähendas toidubaasi suurtele kiskjatele;
• Konkurents: teiste kiskjate (ka teatud koerte- ja muid kassilaadseid rühmi) ja kohati inimeste kasvu tõttu tekkis konkurents ressursside pärast;
• Inimeste mõju: hilisematel juhtudel, eriti Smilodoni puhul Pleistotseeni lõpupoole, võib inimtegevus (jahtimine, elupaikade muutus) olla kaasa aidanud kiiremale väljasuremisele;
• Spetsialiseerumine: paljud saabelhammaste liigid olid tugevalt spetsialiseerunud teatud tüüpi saagile ja varitsusstrateegiale — selline spetsialiseerumine teeb liigi vähem vastupidavaks kiiretele keskkonnatingimuste muutustele.

Kokkuvõte

Saabelhammaste kassid ei olnud üheainsa sugukonna monopol — sama elustiil tekkis iseseisvalt mitmes erinevas liinirühmas. Nende Šõnulised anatoomilised eripärad (pikad koerahammaste, lai lõuaava, tugevad esijalad) peegeldasid varitseva, lühikese ja jõulise rünnaku strateegiat. Väljasuremine oli multifaktoriaalne protsess, kus võtmerollid olid kliimamuutustel, elupaikade muutumisel, saagiloome kahanemisel ja läänepoolsete kiskjate ning inimeste mõjul. Fossiilide kaudu õpime iga aastaga üha enam nende unikaalsete kiskjate bioloogiast ja kohast Maani eluvõrgustikes.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on saberhambulised kassid?

Küsimus: Mitu korda arenesid saabehambalised eluviisid?

K: Mis on näide kreodontidest?

K: Mis on näide Nimravidist?

K: Mis liiki imetajateks oli Thylacosmilus?

Küsimus: Kuidas tapsid saalihambad oma saaki?

K: Miks nad surid välja?

Otsing