Nimravidae on välja surnud perekond lihasööjate (Carnivora) sugukonnas. See on kassilaadsete imetajate alamhõimede (Feliformia) liik. Nad elasid Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias eotseenist kuni miotseeni ajastusse, 42-7,2 miljonit aastat tagasi (mya). Nad püsisid umbes 35 miljonit aastat.

Kuigi mõned nimraviidid sarnanesid füüsiliselt Smilodoni perekonda kuuluvatele saelihammastega kassidele, ei olnud nad lähedalt sugulased, vaid kujunesid paralleelse evolutsiooni käigus sarnaseks.

Nimraviidide ja kassiloomade esivanemad erinesid oma ühisest esivanemast umbes 50 mya. Enamikul neist oli lihaseline, madala, kassilaadne keha, kuid lühemate jalgade ja sabaga.

Morfoloogia ja hambad

Nimraviidid olid sageli lühikese ja madala kehaga, kuid tugevate lihastega loomad. Paljudel liikidel esinesid pikkade, külgsuruvate ülahamba (kannikute) variant ehk "saelihammaste" eelsed vormid. Mõnel liigile tekkisid tõeliselt pikad ülahambad ning mõnel tekkisid ka alalõua väljakasvud ehk flantsid, mis aitasid pikki hampaid kaitsta. Hambastruktuur varieerus: mõned olid ehitatud pigem rebiseks ja närimiseks, teistel olid erilise kujuga lõikehambad, mis näitasid spetsialiseerumist suuremate saakloomade tappa.

Levik, elupaigad ja elustiil

Nende fossiile on leitud mitmesugustest elupaikadest — metsadest ja servaalustest kuni avatud rohumaadeni. Enamik nimraviide oli kiskja, kes saaki röövib kas varitsuse teel või lühikese ja jõulise rünnakuga. Nad toitusid peamiselt imetajatest, sealhulgas väiksematest ja keskmise suurusega saakloomadest. Suuremate liikide käitumine võis meenutada tänapäeva suuri kiskjaid: tugevad esi- ja tagajäsemed tegid nad headeks ambush-kiskjateks.

Taksonoomia ja sugulussuhted

Kuigi nimraviidid paigutatakse kassilaadsete (Feliformia) alla, ei kuulu nad tänapäevaste kasside (Felidae) hulka. Nad moodustavad oma eraldi haru, mis erines felididest juba eoseenil. Selle eraldumise tõttu on sarnasus saelihammaste kassidega näide konvergentsetest arengutest — sarnased keskkonnatingimused ja kisklusstrateegiad viisid sarnaste morfoloogiate tekkeni eri sugukondades.

Tuntud perekonnad ja liigid

  • Nimravus – üks varasemaid ja paremini tuntud sugukondi, leiti Põhja-Ameerikast ja Euroopast.
  • Dinictis – kesk-suuruses liik, kellel olid suhteliselt arenenud saelihammaste eelvormid.
  • Hoplophoneus – tuntud tugeva luustiku ja mõnede liikide puhul väljendunud mandibulaarsete flantside poolest.

Fossiilne ajalugu ja väljasuremine

Nimraviidid ilmusid eotseenis ja püsisid mitmekesistununa läbi oligotseeni kuni miotseeni alguseni. Nende fossiilne kirje aitab mõista, kuidas erinevad kiskjate rühmad kohanesid ja täitsid ökoloogilisi niše enne tänapäevaste kasside ja koerlaste (Caniformia) levikut. Väljasuremise põhjused ei ole üheselt kindlad, kuid olulised tegurid olid kliimamuutused, elupaikade ümberkorraldumine ning konkurents teiste lihasööjate, sealhulgas tõeliste felidide ja mitmete koerlaste rühmadega miotseeni jooksul.

Tähtsus paleontoloogias

Nimraviidid on olulised selleks, et mõista kiskjate evolutsiooni ja konvergentsi — kuidas eri sugukonnad võivad iseseisvalt arendada sarnaseid adaptsioone. Fossiilide uurimine annab infot nii morfoloogia kui ka käitumise rekonstruktsioonide kohta ning aitab seada ajastulisi ja geograafilisi mustreid teiste varajaste imetajate arengute kõrvale.

Kokkuvõte: Nimravidae olid mitmekesine, kassilaadsete hulka kuuluv küllaltki edukas lihasööjate perekond, kes eksisteeris eotseenist miotseeni lõpuni. Nad meenutasid paljusid kaasaegseid suuri kiskjaid, ent kuuluvad eraldi filogeneetilisse harusse ning on heal tasemel näide evolutsioonilisest konvergentsist.