Siledamadu (Coronella austriaca): liik, levik, toitumine ja paljunemine
Siledamadu on Coronella austriaca. See on üks kolmest Suurbritannias leitud maost, kus ta elab ainult lõunapoolsetel nõmmedel. Tihti on ta tagasihoidlik ja varjab end rohust, kraavidest või kivide alt.
Kirjeldus ja tunnused
Siledamadu on keskmise suurusega madu, tavaliselt 40–70 cm pikkune, harva kuni umbes 80 cm. Keha on jämedam kui paljudel teistel kolubriididel, värvus varieerub hallist pruuni ja roheka toonini ning seljal on tavaliselt tumedamad laikud või triibud. Erinevalt paljudest teistest maodest on tema soomused siledad (ilma kiiluta), mis annab limase ja "siledama" välimuse ning on ka põhjus eestikeelsele nimele.
Levik ja elupaigad
See on kolubriidiliik, keda leidub Põhja- ja Kesk-Euroopas ning idas kuni Põhja-Iraani. Eestis teda ei esine; levila hõlmab mitmesuguseid kuiva- ja poolniiskeid elupaiku — nõmmemaastikud, püsimetsade servad, kivised paikad ning põõsastikud. Suurbritannias on liik piiratud ja elab eelkõige lõunapoolsetel nõmmedel, kus sobiv paikkond on säilinud.
Toitumine ja käitumine
Siledamadu toitub peamiselt väiksematest selgroogsetest, eriti teistest roomajatest (sisaldades sisalikuid ja väiksemaid maolisi), aga võib süüa ka väikeseid imetajaid, linde ja munasid. Ta alistab saagi peamiselt pigistamise ehk ahistamise sarnase käitumisega, kuid ei ole tugevaks tõeliseks lõuapressijaks nagu näiteks suured ahistajad; väiksemad saakloomad surevad pigem lämbumise kaudu või vigastustest. Kui madu ähvardatud, võib ta end kaitsmiseks lamestada, põgeneda, eritades lõhnastavaid eritisi, või näidata ärevuse märke — ründab harva inimest ning pole mürgine.
Paljunemine
Coronella austriaca on ovipaarne (munetegija). Emased munevad tavaliselt suvel varjatud ja sooja kohta — näiteks rohulakku, kompostihunnikusse, kulu alla või teiste varjupaikade alla — kus munade inkubatsioon kestab mitu nädalat kuni paar kuud olenevalt kliimast. Üks emane võib muneda mõnest kuni mitmekümne muna, tavalisemalt on see madalam arv (mõned kuni ca 5–15 muna). Poegade ilmumine sõltub piirkonna tingimustest ning aastaajast.
Kaitse ja ohustatus
Rahvusvaheliselt ei ole siledamadu kõige ohustatum liik (IUCN hindab liigi seisundit sageli madala või mõõduka riskiga), kuid paljudes riikides on ta lokaalselt haruldane ning kaitse all. Peamised ohud on elupaikade kadu ja killustatus (raudteede, teede, põllumajanduse ja arenduste tõttu), põlengute või ebaõige maahoolduse muutused nõmmemaastikel ning inimeste hirm või tahtlik hävitamine. Kaitse toetab sobivate elupaikade säilitamist, lindudele ja muudele maastikuomanikele mõeldud hooldusmeetmeid ning teadlikkuse tõstmist.
Suhe inimestega
Siledamadu ei ole inimestele ohtlik — ta ei ole mürgine ja hammustus on harv ning tavaliselt ebaoluline. Kui kohtate madusid, on soovitatav neid mitte puudutada ning lasta loomadel rahulikult põgeneda. Elupaikade säästmine ja vältimatu häirimise vähendamine on parim viis selle liigi kaitseks.
Kui soovite lisateavet või täpsemaid piirkondlikke andmeid, tasub pöörduda kohalikku looduskaitseorganisatsiooni või herpetoloogiaallika poole.
