Ichthyophiidae on Aasia sabaga kaeciliidide ehk kalakajakate perekond. Neid leidub peamiselt Kagu‑Aasias ja selle ümbruses – aladele kuuluvad näiteks osa India lõunaosast, Šri Lanka, Tai, Malaisia ja Indoneesia saared – ning nad eelistavad niiskeid troopilisi ja subtroopilisi elupaiku.
Välimus ja anatoomia
Ichthyophiidae-liikide keha on pikk, röövikulaadne ja ilma jäsemeteta. Neil on selgelt eristatav saba (seepärast kutsutakse mõningaid liike ka „saba‑kaeciliideks”), väikesed või osaliselt varjatud silmad ning eriline sensoorne elund — tentakkel — mis paikneb silmade ja ninasõõrmete vahel ja aitab navigeerimisel pimedas/maa all elus.
Need kaeciliidid on primitiivsed kaeciliidid ning kannavad mitmeid „esialgseid” tunnuseid, mida mõnes teises perekonnas ei esine. Näiteks on neil naha alla peituvaid soomuseid (annulaarsete soonte vahel), peadomiina ja sarnane skeletistruktuur, mis peegeldab nende varasemat evolutsioonilist positsiooni. Oluline anatoomiline eripära on see, et neil on kaks komplekti lihaseid lõua sulgemiseks — see on kaeciliantidele iseloomulik omadus, kuid puudub sugulasperekonnal Rhinatrematidae.
Eluviis ja toitumine
Ichthyophiidae liigid elavad peamiselt maa all, mätastes, lehtmullas ja niiskete ojade kalda lähedal. Nad on peamiselt öised ja salaelulised — liiguvad maa all või lehekihis otsides toitu. Toiduks on peamiselt väiksed selgrootud nagu vihmaussid, putukate vastsed ja muud pinnase‑ või veeliigid.
Paljunemine ja areng
Enamikul Ichthyophiidae liikidel on munemine (ovipaaria). Emasloomad munevad munad niiskesse pinnasesse või väikestesse pesakoobastesse, sageli vee lähedusse. Munadest kooruvad vees elavad vastsed, kes hiljem undergo metamorfose ehk muutuvad täiskasvanud maa‑eluviisiga isenditeks. On täheldatud, et emasloomad võivad mune aktiivselt kaitsta, pannes end muna ümber ja hoides neid niiskena kuni koorumiseni — see aitav suurendada järglaste ellujäämuse tõenäosust.
Levik ja kaitse
Ichthyophiidae liigid on levinud niisketes metsades ja mägijõgede kallastel. Kuna nad elavad varjatud eluviisiga ja on sageli öised, on paljud liigid halvasti uuritud ning mitmed on määratud kui andmevaesed (data deficient). Peamised ohud on elupaikade kadumine ja degradeerumine (metsade raadamine, põllumajandus, linnastumine), vee saastumine ning kliimamuutused, mis muudavad niiskussuhteid nende elupaikades.
Ökoloogiline tähendus
Ichthyophiidae aitavad hoida pinnase ja lehevara ning liike tasakaalus, k.a. reguleerides vihmausside ja putukate populatsioone. Nende maa‑eluline eluviis aitab kaasa pinnase segamisele ja õhustamisele, mis on tähtis ökosüsteemide toimimiseks.
Kuigi Ichthyophiidae pole tavainimesele hästi tuntud, on nad tähtsad osa troopilisest elurikkusest. Uurimistöö ja kaitsemeetmed on vajalikud, et selgitada nende liigirikkust, levikut ja säilitada nende ohustatud elupaiku.
