Indohiina tiiger (Panthera tigris corbetti) on üks kuuest elavast tiigri alamliigist, mida leidub Myanmaris, Tais, Laoses, Kambodžas, Vietnamis ja Edela-Hiinas. Indohiina tiiger on tuntud ka kui Corbetti tiiger, mis on nime saanud Jim Corbetti järgi. Rahvusvaheline Looduskaitseliit on selle ohustatud tiigri nimekirja kandnud. Myanmaris on ta riigi rahvusloom.

Määratlus ja taksonoomia

Panthera tigris corbetti on tiigri alamliik, kes on geneetiliselt ja morfoloogiliselt eristuv teistest alamliikidest. Tema tuntud nimetus "corbetti" on antud Jim Corbetti auks. See alamliik esindab tiigrit, kes on kohastunud Kagu-Aasia mitmekesiste maastikega — alates tihedatest vihmametsadest kuni kuivaeromaadade ja mägimetsadeni.

Välimus ja suurus

Indohiina tiiger on üldiselt mõõdukalt väiksem kui Siberi või Bengaaltiiger, kuid siiski tugev ja võimas kiskja. Karvkate on tavaliselt tumekollakas kuni punakasoranž, ridade muster on kitsamate ja tihedamate triipudega. Isased on tavaliselt suuremad ja massiivsemad kui emased ning neil on tugev rind ja tugevad jäsemed, mis sobivad jahiks tihedas metsas.

Levila ja elupaik

See alamliik on levinud fragmentaarselt Kagu-Aasias: Myanmaris, Tais, Laoses, Kambodžas, Vietnamis ja osades Edela-Hiinas. Indihiina tiigri elupaik varieerub: ta eelistab tihedamaid metsi, metsaseid mägialasid ja soodustavaid piirkondi, kus leidub piisavalt saaki. Tänapäeval on populatsioon tihti killustunud, paiknedes kaitsealade ja raskesti ligipääsetavate metsaste piirkondade ümber.

Käitumine ja toitumine

Tiiger on peamiselt üksik-, õhtune ja öine röövloom. Tema peamine toit hõlmab keskmise kuni suure suurusega imetajaid, nagu hirved, metssiga ja teised ulukid. Tiigrid kasutavad varitsusjahti: nad hiilivad lähedale ja ründavad ootamatult. Edukaks ellujäämiseks on olulised piisav saak ja laiuv elupaik, kust nad saavad varjata ja sigitada.

Paljundamine ja eluiga

Paljunemine võib toimuda aasta läbi, kuigi mõnedes piirkondades on hooajalisus. Emane tiiger on raseduse ajal umbes 3–3,5 kuud (umbes 100–110 päeva) ning tõstab hiji tavaliselt 2–4 poega. Poegad kasvanud üles ja hakkavad iseseisvamaks saama järgmise 1,5–2 aasta jooksul. Vaba looduse tiigritel on eluiga olenevalt tingimustest tavaliselt kuni 10–15 aastat, paremates tingimustes harva kauemgi.

Ohustatus ja peamised ohud

  • Salaküttimine ja ebaseaduslik kaubandus: tiigri liha, nahk ja eelkõige osad, mida kasutatakse traditsioonilises ravimitootmises, on jätkuvalt nõutud ja tõsine ohumõjur.
  • Elupaikade kadu ja killustumine: metsaraie, põllumajanduse laienemine, infrastruktuur ja arenguprojektid vähendavad ja killustavad tiigrite elupaiku.
  • Saakloomade vähenemine: kui suuruluki arvukus langeb, ei jätku tiigritele vajalikku toidubaasi.
  • Inimeste ja tiigrite konfliktid: karjakasvatus ja elupaikade kattumine põhjustavad rünnakuid kariloomadele ja mõnikord inimestele, mis viib vastumeetmeteni.

Kaitsemeetmed ja praegused pingutused

Indohiina tiigri päästmiseks on kasutusel mitmesugused strateegiad:

  • kaitsealade asutamine ja tõhus haldamine, sealhulgas patrullidega varustatud valve ning parema järelevalvega alad;
  • piiratud elupaikade vaheliste koridoride taastamine, et tagada geenivahetus ja liikumisvõimalus;
  • anti-salaküttimise operatsioonid ja õigusemõistmise tugevdamine, sh rahvusvaheline koostöö ebaseadusliku looduskauba peatamiseks;
  • saakloomade taastamise programmid, mis suurendavad tiigrite kättesaadavust toidule;
  • ühisprojektid kohalike kogukondadega, alternatiivse sissetuleku ja keskkonnasõbralike majandustavade toetamine, et vähendada kokkupõrkeid;
  • teadlikkuse tõstmine ja nõudluse vähendamine turgudel, kus hinnatakse tiigri-, hundi- ja teiste osade kasutamist traditsioonilises meditsiinis.

Kuidas saab igaüks aidata

  • toeta usaldusväärseid looduskaitseorganisatsioone, mis töötavad tiigrite ja nende elupaikade päästmiseks;
  • vali vastutustundlik ja jätkusuutlik turism, mis toetab kohalikke kogukondi ja kaitsealasid;
  • anda teada salaküttimisest ja ebaseaduslikust looduskaubandusest vastavatele ametiasutustele või looduskaitseorganisatsioonidele;
  • vähenda nõudlust tiigritoodete järele, keeldudes ostmast loomaosi ja levitades teavet selliste toodete kahjulikkusest;
  • toeta poliitikaid ja algatusi, mis kaitsevad metsasid, jahipiirkondi ja bioloogilist mitmekesisust.

Kuigi Indohiina tiigri seisund on jätkuvalt haavatav ja paljud populatsioonid on väikesed ning killustunud, aitavad sihipärased kaitsemeetmed ja rahvusvaheline koostöö vähendada jääke ning luua tingimused liigi taastumiseks. Edu sõltub nii riikide, kohalike kogukondade kui ka globaalse avalikkuse püsivast koostööst.