Šaakalid — Aafrika ja Aasia liigid, eluviis ja kaitse

Šaakalid on Aafrikas ja Aasias elutsevad kaneelid. Nad on öised lihasööjad ja söövad väikeseid imetajad, linnud ja roomajad. Jahti pidades võivad nad joosta kiirusega 16 km/h.

Šaakalid on monogaamilised (iga isane elab ainult ühe emasloomaga). Paar kaitseb oma territooriumi teiste paaride eest: nad märgistavad territooriumi uriini ja väljaheidetega. Territoorium võib olla piisavalt suur, et mahutada mõned noored täiskasvanud isendid, kes elavad koos vanematega, kuni neil on oma territoorium. Mõnikord ühinevad šaakalid väikestesse karjadesse, näiteks suure looma küttimiseks, kuid tavaliselt küttivad nad üksi või paarina.

Šaakalid ei ole sugukond. Nad on mitu korda arenenud kaniidide esivanematest. Šaakaleid on neli liiki:

• Mustanahaline šaakal (Canis mesomelas) - tavaline šaakal, elab paljudes Aafrika elupaikades;
• Kuldšaakal (Canis aureus) - elab Põhja- ja Kesk-Aafrikas ning Lõuna-Aasias;
• Küljetriibuline šaakal (Canis adustus) - elab Kesk- ja Lõuna-Aafrikas;

Etioopiast ja Eritreast pärit kaniidi, Etioopia hunti (Canis simensis), nimetatakse mõnikord simi šaakaliks, kuid tegelikult on tegemist hundiga. Etioopia hunt on üks haruldasemaid ja ohustatumaid kaniide.

Välimus ja mõõtmed

Šaakalid on üldiselt keskmise suurusega kaniidid, tema keha pikkus jääb tavaliselt 60–90 cm vahele ning saba pikkus on umbes 25–40 cm. Kaal sõltub liigist ja elupaigast: tavaliselt 6–15 kg. Karvkatte värvus varieerub liigi järgi — kuldne, pruuni ja hõbedase seguga, küljetriibuline šaakal on tumedate triipudega ning mustanahaline šaakalel on seljal tume karv. Nad on graatsilised ja hästi kohandunud nii jooksuks kui pikemale nuuskimisele.

Elupaik ja levik

Šaakalid elavad mitmesugustes elupaikades: savannid, rohumaad, põõsastikud, kuivad tasandikud ja isegi mägised alad. Mõned liigid taluvad inimeste lähedust ning võivad elada põllumajandusmaastikul ja äärelinna aladel. Levila ulatub Aafrika eri regiooni ja Aasia lääneosadeni; teatud liigid nagu kuldšaakal on levikult laienenud ja kohanenud ka inimkeskkondadega.

Toitumine ja käitumine

Kuigi šaakalid on peamiselt lihasööjad, on nad oportunistlikud sööjad — nad küttivad väikesi imetajaid, linnud ja roomajaid, aga söövad ka putukaid, marju ja loomalisi jäätmeid. Nad on head püüdmises ja ka osavad röövlid ning matsitavad sageli haudadest või inimeste jäätmetest. Šaakalid kasutavad nii kiirust (kuni ligikaudu 16 km/h) kui ka vastupidavust ja nutikust, et saada saaki.

Paljunemine ja sotsiaalne struktuur

Enamikel liigil on paarisuhteline (monogaamne) käitumine — paarid püsivad koos mitme aasta või eluaja. Emane šaakal on raseduse ajal ligikaudu 60–65 päeva ning pesakondade suurus jääb tavaliselt 2–6 poja piiresse, harvem suurem. Mõlemad vanemad osalevad poegade hooldamises: isasloom toob toitu ja valvab pesit, emane toitmise ajal. Mõnel juhul aitavad pesakonda kasvatada ka vanemad järglased (nn. helpers), mistõttu noored jäävad vanemate territooriumile kuni iseseisvumiseni.

Häälitseminen ja märgistamine

Šaakalid suhtlevad mitmete häälitsuste kaudu: kiljumine, ümisemine, ulgumine ja hääled, mis aitavad paaridel ja perekonnarühmadel hoida sidet ning tähistada territooriumi. Territooriumi tähistamine toimub uriini ja väljaheidetega ning ka visuaalsete ja heli-signaalidega.

Taksonoomia ja liigid

Termin "šaakal" viitab mitmele lähedasele liikidele, kuid see ei ole tingimata monofületiline rühm — sarnased šaakaleilikud vormid on tekkinud eri ajaloolistel evolutsiooniradadel. Tänapäeval on šaakalide liigitus muutunud ja täiustunud: mõnikord eristatakse senisest rohkem liike või peetakse mõnda varem šaakaliks loetud vormi teiseks liigiks (näiteks Aafrika kuldkoi/Canis lupaster, mida vanasti loeti kuldšaakali alamliigiks).

Lisaks eelnevalt loetletud kolmele liigile (mustanahaline, kuld- ja küljetriibuline šaakal) arvestatakse moraalselt ja taksonoomiliselt mõnikord veel järgmisi kategooriaid või liiki eristusi, kuna liigiliste piiride uurimine jätkub.

Kaitse ja ohud

Šaakalide seisund varieerub liigi ja piirkonna lõikes. Mõned liigid on laialdaselt levinud ja taluvad inimtegevust, teised on aga tundlikumad ja kannatavad elupaikade kokkuvarisemise, põllumajanduse ja linnastumise, jahinduse ning haiguste (näiteks marutaud ja koerte haigused) tagajärjel. Üks suur probleem on ka segunemine ja hybridiseerumine metsikute koerte või teiste kaniididega, mis võib ohustada kohalikke geneetilisi populatsioone.

Etioopia hunti (Canis simensis) on sageli ekslikult nimetatud "simi šaakaliks", kuid ta on tegelikult hundi sugukonda kuuluv liik ning on üks ohustatumaid kaniide maailmas — tema mainimine siin rõhutab, et sarnasus ei tähenda sugulust ning taksonoomia on oluline kaitsetöö jaoks.

Inimsuhted

Šaakalid võivad inimestega mitmeti kokku puutuda: nad rüüstavad mõnikord kariloomi või jahilõkse ning võivad söödapunktides olla tülikad, mistõttu neid mõnikord kasutatakse mürgituse või jahtimise teel kontrollimiseks. Samas täidavad nad looduses olulist puhastajatöö rolli, kõrvaldades laipade ja jäätmete jääke ning aidates hoida haigusi kontrolli all. Karistuste ja ennetusmeetmete (nt kariloomade kaitse, vaktsineerimine) abil saab ohje leevendada, säilitades samal ajal šaakalite rolli ökosüsteemis.

Kokkuvõte

Šaakalid on mitmekesised ja kohanemisvõimelised kaniidid, kelle käitumine ja elustiil varieeruvad sõltuvalt liigist ning elupaigast. Nad on olulised röövloomad ja lagundajad ökosüsteemides, kuid mõned liigid vajavad kaitset elupaikade kadumise, haiguste ja inimtegevuse tõttu. Taksonoomia ja liigiliste piiride uurimine jätkub, mis aitab paremini mõista nende bioloogiat ja vajalikke kaitsemeetmeid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on šaakalid?

K: Kui kiiresti suudavad šaakalid joosta?

K: Kas šaakalid on üksikud jahimehed või jahivad nad rühmades?

K: Milliseid loomi šaakalid tavaliselt jahivad?

K: Kas šaakalid on monogaamilised?

K: Kas noored täiskasvanud šaakalid jäävad oma vanemate juurde, kuni neil on oma territoorium?

K: Kas Etioopia hunt on tõesti šaakal või on ta tegelikult hunt?

Otsing