Iiri hirv

Kirjeldus

Megaloceros giganteus ilmus esmakordselt umbes 400 000 aastat tagasi. Ta oli umbes 2,1 meetri kõrgune õlgadest ja tal olid suurimad sarved kõigist teadaolevatest hirvedest (maksimaalselt 3,65 m pikkune ja kuni 40 kg kaaluv).

Iiri hirv oli kehamõõtmetelt suurim teadaolev hirvede alamliik (Alces alces gigas). Iiri hirv saavutas umbes 450-600 kg massi, kusjuures suured isendid kaalusid 700 kg või rohkem, mis on umbes sama suur kui Alaska hirv. M. giganteus'e skelettide märkimisväärne kollektsioon asub Dublini Loodusajaloo Muuseumis.

Sarvede suuruse areng

Iiri hirve sarvede suurus on eriline ja nende evolutsiooni kohta on tekkinud mitu teooriat. Ühe teooria kohaselt kasvasid nende sarved pideva ja tugeva seksuaalse valiku käigus suuremaks, sest isased kasutasid neid võitluses, et pääseda ligi emasloomadele. On ka oletatud, et need muutusid lõpuks nii kohmakaks, et iiri hirv ei suutnud jätkata oma tavalist elu ja seega suri välja. See on lihtsalt jama, sest ükski liik ei jää nii kaua ellu, kui ta ei ole oma elupaigas tõhus. Ka paljud teised pleistotseeni megafaunad surid välja mõne tuhande aasta jooksul pärast jääaja lõppu. Iiri hirv ei erine selles osas.

Suuremate hirvede sarved on proportsionaalselt suuremad. Selle põhjuseks on allomeetria ehk keha suuruse ja sarvede suuruse erinev kasvukiirus arengu ajal. See viitab sellele, et liikide esivanemate sarved olid juba algselt suured. Gould jõudis järeldusele, et suuri sarvede suurust ja nende asendit koljul säilitas väga suurel määral suguline valik. Kuigi need sobisid halvasti isaste vaheliseks võitluseks, olid need ideaalsed, et hirmutada rivaale või avaldada muljet emasloomadele. Erinevalt teistest hirvedest ei pidanud M. giganteus isegi pead pöörama, et oma sarved kõige paremini esile tuua, vaid võis seda teha lihtsalt otse ettepoole vaadates.

Väljasurumine

Teooriaid jääaja megafauna väljasuremise kohta on kahte liiki. Üks väidab, et kliimamuutus oli esmane; teine väidab, et inimese poolt korraldatud küttimine oli esmane. Tõenäoliselt aitasid kaasa mõlemad põhjused.

Sarvede moodustamiseks on vaja suures koguses kaltsiumi- ja fosfaatühendeid, mistõttu Iiri hirve massiivsete struktuuride jaoks on vaja suures koguses neid mineraale. Isased hirved (ja isased hirved üldiselt) rahuldasid selle vajaduse osaliselt oma luudest, täiendades neid toidutaimedest pärast sarvede kasvatamist või võttes toitained tagasi kõrvalejäetud sarvedest (nagu on täheldatud tänapäevaste hirvede puhul). Seega kannatasid hiidhirved sarvede kasvufaasis osteoporoosi sarnase seisundi all.

Kui kliima muutus viimase jääaja lõpus, muutus ka loomade elupaiga taimestik. Siiski ei näita M. giganteus'e kõige hilisem Põhja-Siberi isend, mis on dateeritud 8000 aastat tagasi, s.t pärast viimase jääaja lõppu, mingeid märke toitainestressist. Need on pärit mandrilise kliimaga piirkonnast, kus kavandatud taimestiku muutused ei olnud (veel) toimunud.

Iiri hirvede kohalike populatsioonide kadumine ei ole üllatav, sest kliima soojenedes eraldusid nad üksteisest veega. Vähem selge on olukord Iiri hirve puhul Euraasia mandril, Uuralitest ida pool asuvas piirkonnas. Inimese kohalolu jõgede ääres ja elupaiga kvaliteedi aeglane langus mägialadel panid viimased iiri hirved valiku ette kas hea elupaiga, kuid märkimisväärse jahisurve või üldise inimeste puudumise vahel mitteoptimaalses elupaigas.