Iiri hirv (Megaloceros giganteus) — hiidhirv: väljasurnud suurhirv ja faktid
Iiri hirv (Megaloceros giganteus) oli üks suurimaid hirvi, kes kunagi elanud. Tema levila ulatus üle kogu Euraasia, Iirimaalt Baikali järvest ida poole ja Hiinasse.
Selle liigi viimased teadaolevad jäänused on dateeritud umbes 7700 aastat tagasi. Enamik skelette on leitud Iiri soodest. Ta ei olnud lähedalt suguluses kummagi praegu elava hirviliigiga - Alces alces (Euroopa hirv ehk hirv) või Cervus canadensis (Põhja-Ameerika hirv ehk wapiti). Seetõttu kasutatakse mõnikord nimetust "hiidhirv".
Kirjeldus
Megaloceros giganteus oli massiivne hirveliik, keda iseloomustasid suured keha mõõtmed ja erakordselt laiad sarved. Kehahoog on arvatavasti olnud sarnane tänapäevaste suuremate hirvede omaga, samas kui jalad olid pikad ja sobisid liikumiseks avatud rohumaastikel ja kerge metsastiku servadel. Karvkate oli tõenäoliselt hooajaliselt varieeruv, paksem külmadel perioodidel ja õhem soojemal ajal.
Suurus ja sarved
- Õlapikkus: umbes 1,8–2,1 m (sõltuvalt isendist).
- Kehamass: hinnanguliselt 400–700 kg.
- Sarvede laius: tihti kuni 3,5 m või isegi üle selle — need olid paljude isendite silmapaistvaim tunnus.
Sarved olid laia, labidataolise kuju ja olnud eriti arenenud isastel. Sarvede suurus aitas tõenäoliselt võitluses paaritumisõiguse peale ning võis olla kasutatud ka sotsiaalse signaalina. Suured sarved muutusid aga ka koormavaks — need olid energetiliselt kulukad ja võisid takistada liikumist tihedamas maastikus.
Elupaik ja eluviis
Iiri hirv elas peamiselt avatud või poolavatud ökosüsteemides: samblad, rohumaad, sood ja hõredad metsad. Tema toiduks olid peamiselt rohttaimed, põõsaste noored võrsed ja lehed — ehk oli ta üldiselt segatoiduline grazer-browser. Suurte sarvede tõttu eelistas liik avamaid alasid, kus sarved ei seganud liikumist.
Taksonoomia ja nimetus
Megaloceros on hiidhirve perekond ja liigitus on teaduslikus kirjanduses olnud mitmesugune. Termin "Iiri hirv" või ingliskeelne "Irish elk" on eksitav: liik ei olnud lähedane tänapäevasele Euroopa hirvele (Alces alces, ingl. elk/moose) ega Ameerika wapitile. Sageli kasutatakse nimetusi "hiidhirv" või "suursarvega hirv". Taksonoomilised uuringud näitavad, et hiidhirved kuuluvad Cervidae sugukonda, kuid nende lähisugulus teiste tänapäevaste liikidega ei ole täiesti selge.
Fossiilid ja leiud
Paljud hästi säilinud skeletijäänused on leitud Iirimaalt, eriti soodest ja turbaväljadest, kus luud säilivad hästi hapnikuvaeses keskkonnas. Suured jäänuste hulgad on leidnud tee ka muuseumidesse üle Euroopa ning on olnud olulised materjalid liigi elupaiga ja bioloogilise kirjelduse rekonstruktsiooniks. Dateerimised on näidanud, et liigi viimane leviala kattus varase holotseeni perioodiga.
Surnud ja võimalikud väljasuremise põhjused
Iiri hirve väljasuremine oli tõenäoliselt mitme teguri koosmõju. Peamised hüpoteesid on:
- Keskkonna ja kliima muutused pärast viimeist pleistotseeni, mis vähendasid avatud rohumaade pindala.
- Inimeste jahindus ja kasvav konkurents elupaikade pärast.
- Bioloogiline stress seoses väga suurete sarvedega — suured sarved nõudsid palju toitaineid ja võisid suurendada haavatavust muutuvates oludes.
Tõenäoliselt ei olnud üksik põhjus määrav, vaid nendest teguritest koosnev surve viis populatsioonide kahanemisele ja lõpuks väljasuremisele.
Suhe inimestega ja kultuuriline tähendus
Iiri hirve luustikke ja suuri sarvi on arvatavasti märgatud ja kasutatud inimeste poolt varajases neoliitilises ja mesoliitilises kultuuris — sarved võisid olla praktilised tööriistadena või kasutada neid dekoratiiv- ja rituaalsetel eesmärkidel. Tänapäeval on liigi jäänused väärtuslikud teadusuuringute ning hariduse allikad ja neid eksponeeritakse paljudes muuseumides.
Uuringute tähtsus
Hiidhirve fossiilid annavad väärtuslikku teavet Euroopa ja Aasia hilispliistotseeni ja varase holotseeni ökosüsteemide muutuste kohta. Genetilised analüüsid ja täpsemad dateeringud aitavad paremini mõista liigi geneetilist suhet teiste hirvedega ning täpsustada väljasuremise kronoloogiat ja põhjuseid.
Kokkuvõte: Megaloceros giganteus ehk iiri hiidhirv oli muljetavaldav ja silmapaistev liik, kelle suured sarved ja ulatuslik levila muudavad ta üheks tuntumaks pleistotseeni megafauna esindajaks. Kuigi ta suri välja vaid tuhandete aastate eest, on tema jäänused säilitanud olulise koha nii teaduses kui ka populaarteadlikkuses.
M. g. antecedens kolju
Lascaux' koopamaalingud
Charles R. Knight'i restaureerimine
Kirjeldus
Megaloceros giganteus ilmus esmakordselt umbes 400 000 aastat tagasi. Ta oli umbes 2,1 meetri kõrgune õlgadest ja tal olid suurimad sarved kõigist teadaolevatest hirvedest (maksimaalselt 3,65 m pikkune ja kuni 40 kg kaaluv).
Iiri hirv oli kehamõõtmetelt suurim teadaolev hirvede alamliik (Alces alces gigas). Iiri hirv saavutas umbes 450-600 kg massi, kusjuures suured isendid kaalusid 700 kg või rohkem, mis on umbes sama suur kui Alaska hirv. M. giganteus'e skelettide märkimisväärne kollektsioon asub Dublini Loodusajaloo Muuseumis.
Sarvede suuruse areng
Iiri hirve sarvede suurus on eriline ja nende evolutsiooni kohta on tekkinud mitu teooriat. Ühe teooria kohaselt kasvasid nende sarved pideva ja tugeva seksuaalse valiku käigus suuremaks, sest isased kasutasid neid võitluses, et pääseda ligi emasloomadele. On ka oletatud, et need muutusid lõpuks nii kohmakaks, et iiri hirv ei suutnud jätkata oma tavalist elu ja seega suri välja. See on lihtsalt jama, sest ükski liik ei jää nii kaua ellu, kui ta ei ole oma elupaigas tõhus. Ka paljud teised pleistotseeni megafaunad surid välja mõne tuhande aasta jooksul pärast jääaja lõppu. Iiri hirv ei erine selles osas.
Suuremate hirvede sarved on proportsionaalselt suuremad. Selle põhjuseks on allomeetria ehk keha suuruse ja sarvede suuruse erinev kasvukiirus arengu ajal. See viitab sellele, et liikide esivanemate sarved olid juba algselt suured. Gould jõudis järeldusele, et suuri sarvede suurust ja nende asendit koljul säilitas väga suurel määral suguline valik. Kuigi need sobisid halvasti isaste vaheliseks võitluseks, olid need ideaalsed, et hirmutada rivaale või avaldada muljet emasloomadele. Erinevalt teistest hirvedest ei pidanud M. giganteus isegi pead pöörama, et oma sarved kõige paremini esile tuua, vaid võis seda teha lihtsalt otse ettepoole vaadates.
Väljasurumine
Teooriaid jääaja megafauna väljasuremise kohta on kahte liiki. Üks väidab, et kliimamuutus oli esmane; teine väidab, et inimese poolt korraldatud küttimine oli esmane. Tõenäoliselt aitasid kaasa mõlemad põhjused.
Sarvede moodustamiseks on vaja suures koguses kaltsiumi- ja fosfaatühendeid, mistõttu Iiri hirve massiivsete struktuuride jaoks on vaja suures koguses neid mineraale. Isased hirved (ja isased hirved üldiselt) rahuldasid selle vajaduse osaliselt oma luudest, täiendades neid toidutaimedest pärast sarvede kasvatamist või võttes toitained tagasi kõrvalejäetud sarvedest (nagu on täheldatud tänapäevaste hirvede puhul). Seega kannatasid hiidhirved sarvede kasvufaasis osteoporoosi sarnase seisundi all.
Kui kliima muutus viimase jääaja lõpus, muutus ka loomade elupaiga taimestik. Siiski ei näita M. giganteus'e kõige hilisem Põhja-Siberi isend, mis on dateeritud 8000 aastat tagasi, s.t pärast viimase jääaja lõppu, mingeid märke toitainestressist. Need on pärit mandrilise kliimaga piirkonnast, kus kavandatud taimestiku muutused ei olnud (veel) toimunud.
Iiri hirvede kohalike populatsioonide kadumine ei ole üllatav, sest kliima soojenedes eraldusid nad üksteisest veega. Vähem selge on olukord Iiri hirve puhul Euraasia mandril, Uuralitest ida pool asuvas piirkonnas. Inimese kohalolu jõgede ääres ja elupaiga kvaliteedi aeglane langus mägialadel panid viimased iiri hirved valiku ette kas hea elupaiga, kuid märkimisväärse jahisurve või üldise inimeste puudumise vahel mitteoptimaalses elupaigas.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Iiri Hirv?
V: Iiri hirv (Megaloceros giganteus) oli üks suurimaid hirvi, kes kunagi elanud.
K: Milline oli iiri hirve levila?
V: Iiri hirve levila ulatus kogu Euraasias, Iirimaalt Baikali järvest ida poole ja Hiinasse.
K: Millal dateeriti viimased teadaolevad iiri hirve säilmed süsinikdioksiidi abil?
V: Iiri hirvede viimased teadaolevad jäänused on dateeritud süsiniku järgi umbes 7700 aastat tagasi.
K: Kust on leitud enamik iiri hirve skelette?
V: Enamik iiri hirve skelette on leitud Iiri soost.
K: Kas praegu elavate liikide, mida nimetatakse hirveks, on iiri hirvega tihedalt seotud?
V: Ei, praegu hirveks nimetatavad elusliigid Alces alces (Euroopa hirv ehk hirv) või Cervus canadensis (Põhja-Ameerika hirv ehk wapiti) ei ole iiri hirvega lähedalt sugulased.
K: Mis on teine nimetus, mida mõnikord kasutatakse iiri hirve kohta?
V: Teine nimi, mida mõnikord kasutatakse iiri hirve kohta, on "hiidhirv".
K: Millal suri iiri hirv välja?
V: Iiri hirv suri välja umbes 7700 aastat tagasi.
