Intonatsioon: häälekõrgus, rõhk ja prosoodia keeleteaduses

Intonatsioon: sügav ülevaade häälekõrguse, rõhu ja prosoodia rollist keeleteaduses — tüübid, funktsioonid ja praktilised näited küsimuste, rõhuasetuse ja emotsiooni väljendamiseks.

Keeleteaduses on intonatsioon kõnekõrguse varieerumine kõnelemise ajal, mida ei kasutata sõnade eristamiseks. Intonatsioon on osa prosoodiast – kõne kõlalisest mustrist –, mille kõige tuntumad komponendid on häälekõrgus (pitch) ja rõhk (stress), kuid prosoodia hõlmab ka rütmi, tempo, pauside paiknemist ja hääle kvaliteeti.

Kõik keeled kasutavad helikõrgust semantiliselt, st intonatsioonina, näiteks rõhuasetuseks, üllatuse või iroonia väljendamiseks või küsimuse esitamiseks. Tonaalsed keeled, nagu hiina ja hausa, kasutavad helikõrgust lisaks intonatsioonile ka sõnade eristamiseks. See tähendab, et tonaalsetes keeltes on häälekõrgus osa leksikaalsest süsteemist (sõna tähendus võib muutuda), samas kui intonatsiooniga väljendatakse peamiselt lausete suhtelist tähendust, attituudi ja teksti struktuuri.

Tõusev intonatsioon tähendab, et häälekõrgus aja jooksul tõuseb; langev intonatsioon tähendab, et häälekõrgus aja jooksul langeb. Lisaks kasutatakse sageli ka kombineeritud mustreid:

• langev–tõusev intonatsioon (fall–rise) – häälekõrgus algab langusega ja tõuseb seejärel (näiteks osutuseks, episteemiliseks kõhkluseks või lõpetamata jätmise märgiks);
• tõusev–langev intonatsioon (rise–fall) – häälekõrgus algab tõusuga ja langeb seejärel (sagedane emotsionaalse või rõhutatud väite puhul);
• selge kujuga tõus või langus lause lõpus aitab sageli eristada kõnenaose tüüpe, nt küsimused vs väited.

Klassikaline näide intonatsiooni kohta on küsimuse ja lause eristamine. Näiteks kirde-ameerika inglise keeles, nagu väga paljudes keeltes (Hirst & DiCristo, toim. 1998), on tõusev intonatsioon kaja või deklaratiivsete küsimuste puhul (He found it on the street? ) ja langev intonatsioon wh-küsimuste (Where did he find it? ) ja väidete puhul (He found it on the street. ). Jah- või ei-küsimustel (Kas ta leidis selle tänavalt? ) on sageli tõusev lõpp, kuid mitte alati. Mõnedes keeltes, nagu tšikasaw ja kalaallisut, on vastupidine muster: tõusvad avalduste puhul ja langevad küsimuste puhul.

Dialektiline ja regionaalne variatsioon on intonatsiooni puhul suurem kui sageli märgatakse. Näiteks briti ja iiri inglise keele dialektid varieeruvad oluliselt; paljudes piirkondades on teatud tüüpi küsimustes või väidetes tüüpiliselt tõusud, teistes langused. Artiklis mainitud näide – mõnes levinud väitel esinevad Belfasti tõusud ja Leedsi langused – illustreerib, kuidas intonatsioon võib piirkonniti erinevalt toimida ja anda tugeva sotsiolingvistilise märgi.

Intonatsiooni funktsioonid

• Grammatiline funktsioon: eristab lausetüüpe (küsimus, väide, käsk jne);
• Attitudinaalne ja emotsionaalne funktsioon: väljendab rääkija hoiakuid (nt üllatus, raev, iroonilisus);
• Informatsiooniline struktuur: aitab rõhutada uut informatsiooni võrreldes taustainfoga (teema–fookus ja rõhuasetused);
• Diskursuse korraldus: märgib lausepiire, jätkamist, loetelu elementide esitamist või kõnevahetust (turn-taking).

Intonatsiooni analüüs ja tähistamine

Foneetiliselt kirjeldatakse intonatsiooni peamiselt hääle põhisageduse (F0) kõvera kaudu; seda mõõdetakse hertsides (Hz) ja kujutatakse graafikuna. Analüüsi võib teha tarkvaradega nagu Praat. Keeleteaduslikus kirjelduses kasutatakse mudeleid nagu autosegmentaal-metriline (AM) intonatsiooniteooria ja märgisüsteeme, näiteks ToBI (Tones and Break Indices), mis kirjeldavad hääletoonide ja fraaside piiritoneid, samuti aksentide asukohti.

Rahvusvahelises foneetilises tähestikus on "globaalne" tõusev ja langev intonatsioon tähistatud diagonaalse nooltega, mis tõuseb vasakult paremale [] ja langeb vasakult paremale [↘]. Neid võib kirjutada silbi osana või eraldada tühikuga, kui nad on laiema ulatusega:

Ta leidis selle tänavalt?

[ hiː ˈfaʊnd ɪt | ɒn ðə ˈˈˈstɹiːt ‖ ]

Siin näitab tänava tõusev toon, et küsimus sõltub sellest sõnast — rõhutatakse, kust ta selle leidis, mitte seda, kas ta leidis selle.

Jah, ta leidis selle tänavalt.

[↘ˈjɛs ‖ hi ˈfaʊnd ɪt | ɒn ðə ↘ˈstɹiːt ‖ ]

Kuidas sa üldse pääsesid?

[ˈˈhaʊ dɪdjuː | ˈɛvɚ | ɨ↘ˈˈˈskeɪp ‖ ]

Siin, nagu tavaline wh-küsimuste puhul, on küsimussõnal tõusev intonatsioon ja küsimuse lõpus langev intonatsioon, mis Eesti keeleski sageli eristab wh-küsimust (kus huvi on tunnuses/paigas) tavalisest jah/ei-küsimusest.

Lisamärkused ja rakendused

• Keeltekoolitus ja hääldus: intonatsioon on oluline loovaks ja arusaadavaks kõneks teise keele õppimisel;
• Kõnetehnoloogia: automaatset kõnetuvastust ja kõnesünteesi parandatakse, kui intonatsiooni mudelid võtavad arvesse foneetilisi ja diskursiivseid mustreid;
• Arstlik ja kliiniline tähtsus: intonatsiooni häired võivad esineda afaasiates, autismis või dementsuses ning nende diagnoos ja ravi tuginevad intonatsiooni teadlikule hindamisele;
• Laste keele omandamine: imikud ja väikelapsed õpivad esimesena intonatsioonimustreid (emocionaalsed ja kommunikatiivsed signaalid), alles hiljem täpsustub sõnaline rõhk ja prosoodia keerukus.

Kokkuvõtlikult on intonatsioon mitmetahuline nähtus, mis loob kõnes lisatasandeid tähendusele ja suhtlusele. Selle uurimine ühendab foneetikat, foneemikat, semantikat, pragmatikat ja sotsioloogiat ning on oluline nii teoreetilises keeleteaduses kui ka praktilistes rakendustes.

Küsimused ja vastused

K: Mis on intonatsioon?

K: Mille poolest erineb intonatsioon toonusest?

K: Millised on keelelise prosoodia kaks põhielementi?

K: Kuidas kasutavad keeled helikõrgustikku semantiliselt?

K: Mida tähendab tõusev intonatsioon?

K: Kuidas saab rahvusvahelises foneetilises tähestikus märkida globaalset tõusvat ja langevat intonatsiooni?

Otsing