Intonatsioon (keeleteadus)
Keeleteaduses on intonatsioon kõnekõrguse varieerumine kõnelemise ajal, mida ei kasutata sõnade eristamiseks. (Võrdle toonust.) Intonatsioon ja rõhk on kaks peamist keelelise prosoodia elementi.
Kõik keeled kasutavad helikõrgust semantiliselt, st intonatsioonina, näiteks rõhuasetuseks, üllatuse või iroonia väljendamiseks või küsimuse esitamiseks. Tonaalsed keeled, nagu hiina ja hausa, kasutavad helikõrgust lisaks intonatsioonile ka sõnade eristamiseks.
Tõusev intonatsioon tähendab, et häälekõrgus suureneb aja jooksul; langev intonatsioon tähendab, et häälekõrgus väheneb aja jooksul. Langev intonatsioon langeb ja seejärel tõuseb, samas kui tipptasemel intonatsioon tõuseb ja seejärel langeb.
Klassikaline näide intonatsiooni kohta on küsimuse ja lause eristamine. Näiteks kirde-ameerika inglise keeles, nagu väga paljudes keeltes (Hirst & DiCristo, toim. 1998), on tõusev intonatsioon kaja või deklaratiivsete küsimuste puhul (He found it on the street? ) ja langev intonatsioon wh-küsimuste (Where did he find it? ) ja väidete puhul (He found it on the street. ). Jah- või ei-küsimustel (Kas ta leidis selle tänavalt? ) on sageli tõusev lõpp, kuid mitte alati. Mõnedes keeltes, nagu tšikasaw ja kalaallisut, on vastupidine muster: tõusvad avalduste puhul ja langevad küsimuste puhul.
Briti ja iiri inglise keele dialektid varieeruvad oluliselt, kusjuures paljudes väites on Belfasti linnas tõusud ja Leedsi linnas langused enamikus küsimustes.
Rahvusvahelises foneetilises tähestikus on "globaalne" tõusev ja langev intonatsioon tähistatud diagonaalse nooltega, mis tõuseb vasakult paremale [] ja langeb vasakult paremale [↘]. Neid võib kirjutada silbi osana või eraldada tühikuga, kui nad on laiema ulatusega:
Ta leidis selle tänavalt?
[ hiː ˈfaʊnd ɪt | ɒn ðə ˈˈˈstɹiːt ‖ ]
Siin näitab tänava tõusev toon, et küsimus sõltub sellest sõnast, sellest, kust ta selle leidis, mitte sellest, kas ta leidis selle.
Jah, ta leidis selle tänavalt.
[↘ˈjɛs ‖ hi ˈfaʊnd ɪt | ɒn ðə ↘ˈstɹiːt ‖ ]
Kuidas sa üldse pääsesid?
[ˈˈhaʊ dɪdjuː | ˈɛvɚ | ɨ↘ˈˈˈskeɪp ‖ ]
Siin, nagu see on tavaline wh-küsimuste puhul, on küsimussõnal tõusev intonatsioon ja küsimuse lõpus langev intonatsioon.
Küsimused ja vastused
K: Mis on intonatsioon?
V: Intonatsioon on helikõrguse varieerumine kõnelemise ajal, mida ei kasutata sõnade eristamiseks.
K: Mille poolest erineb intonatsioon toonusest?
V: Tooni kasutatakse sõnade eristamiseks, intonatsiooni aga mitte.
K: Millised on keelelise prosoodia kaks põhielementi?
V: Keelelise prosoodia kaks põhielementi on intonatsioon ja rõhk.
K: Kuidas kasutavad keeled helikõrgustikku semantiliselt?
V: Keeled kasutavad helikõrguse semantikat rõhutamiseks, üllatuse või iroonia edastamiseks või küsimuse esitamiseks.
K: Mida tähendab tõusev intonatsioon?
V: Tõusev intonatsioon tähendab, et häälekõrgus suureneb aja jooksul.
Langev intonatsioon langeb ja seejärel tõuseb, samas kui tippuv intonatsioon tõuseb ja seejärel langeb.
K: Kuidas saab rahvusvahelises foneetilises tähestikus märkida globaalset tõusvat ja langevat intonatsiooni?
V: Globaalset tõusvat ja langevat intonatsiooni saab tähistada diagonaalse nooltega, mis tõuseb vasakult paremale [] ja langeb vasakult paremale [↘].
