Aristarchos (u. 310 eKr – u. 230 eKr) oli vanakreeka astronoom ja matemaatik. Tema mudel on esimene teadaolev mudel, mille kohaselt asub Päike teadaoleva universumi keskmes ja Maa pöörleb ümber selle (vt Päikesesüsteem). Aristarchose heliotsentriline ettekujutus erines põhimõtteliselt tollasest maailmapildist: ta pidas Päikest tõeliseks "keskses tule" ja asetas teised taevakehad selle ümber järjestatult vastavalt nende kaugusele.
Aristarchos oli mõjutatud Krotoni Filolausest, kuid ta samastas "keskse tule" Päikesega ja paigutas teised planeedid õiges järjekorras ümber Päikese. Tema astronoomilised ideed lükati sageli tagasi Aristotelese ja Ptolemaiose geotsentriliste teooriate kasuks ning ei saanud tollal laiemat toetust.
Elulugu ja säilinud allikad
Aristarchosest on säilinud vähe otseallikaid. Tema elu peamised andmed põhinevad hilisematelt autoritelt pärit viidetel, eriti Archimedesele, kes oma teoses "The Sand Reckoner" mainib Aristarchose heliotsentrilist ettepanekut. Üks tema tuntumaid säilinud uurimusi käsitleb Kuu ja Päikese suuruseid ning kaugusi (teos sageli tõlgituna kui "Päikese ja Kuu suuruste ja kauguste kohta").
Tööd ja meetodid
Aristarchos kasutas geomeetrilisi kaalutlusi ja vaatlusandmeid, et hinnata Kuu ja Päikese vahekaugusi ja -suurusi. Näiteks ta mõõtis kuu faasi ajal tekkinud nurka kahe poolkuu- ja Päikese asendi vahel (poolkuu puhul peaks kolme keha vaheline nurk olema väga lähedane 90°), ning sellest matemaatiliselt järeldades leidis, et Päike peab olema palju kaugemal kui Kuu. Tema arvutused andsid Päikese kauguseks umbkaudu 18–20 korda Kuu kauguse, mis tänapäevaste mõõtmistega võrreldes on liiga väike, kuid suunas õigesti tähelepanu sellele, et Päike on palju suurem kui Maa.
Aristarchose üks tähtsamaid järeldusi oli, et Päike on Maa suhtes nii suur, et loogilisem on pidada Maa ringliikumist ümber Päikese kui Päikese liikumist ümber Maad. See mõte oli tema aja teaduslikus kultuuriruumis radikaalne ning vastuolus tavalise igapäevamõtlemisega.
Vastuvõtt ja järeltulijad
Aristarchose heliotsentriline mudel ei leidnud antiigis laialdast vastukaja. Aristotelese filosoofilised argumendid ja hiljem Ptolemaiose matemaatiline geotsentriline süsteem jätsid Aristarchose ideed tagaplaanile. Tema töötest on paraku säilinud vähe otsest materjali; heliotsentriline ettepanek tuli meelde peamiselt hilisematest kirjeldustest.
Hiljem, 16. sajandil, tõi Nicolaus Copernicus samuti välja päikesekeskse süsteemi ideed. Kuigi Copernicus töötas iseseisvalt ja tema mudel erineb paljuski antiikse kujutlusega, on Aristarchost sageli nimetatud esimeseks teadaolevaks heliotsentristiks ja tema töö on saanud sümboolse tähenduse astronoomiaajaloos.
Pärand
Aristarchos on astronoomia ajaloo seisukohalt oluline kui varajane mõtleja, kes julges küsida ja ümber hinnata toona peavoolu kuuluvaid oletusi. Tema järeldus, et Päike on Maa suhtes märkimisväärselt suurem ja et Maa võib liikuda, näitas teadusliku meetodi potentsiaali teoreetilise põhjenduse ja vaatlusliku andmestiku kombineerimisel.
Kaasaegne tunnustus tema tööle kajastub näiteks astronoomias kasutatavate nimetuste kaudu: Kuu üks heledamaid kraatreid kannab nime Aristarchus ning Kreekas on tema nimele pühendatud observatoorium ja teleskoopide nimed. Tema panus on jäänud tähtsaks sammuks tänapäevase kosmoloogilise maailmavaate kujunemisel.
