Aristarchos Samosest — Kreeka astronoom ja päikesekeskse mudeli looja
Aristarchos (u. 310 eKr – u. 230 eKr) oli vanakreeka astronoom ja matemaatik. Tema mudel on esimene teadaolev mudel, mille kohaselt asub Päike teadaoleva universumi keskmes ja Maa pöörleb ümber selle (vt Päikesesüsteem). Aristarchose heliotsentriline ettekujutus erines põhimõtteliselt tollasest maailmapildist: ta pidas Päikest tõeliseks "keskses tule" ja asetas teised taevakehad selle ümber järjestatult vastavalt nende kaugusele.
Aristarchos oli mõjutatud Krotoni Filolausest, kuid ta samastas "keskse tule" Päikesega ja paigutas teised planeedid õiges järjekorras ümber Päikese. Tema astronoomilised ideed lükati sageli tagasi Aristotelese ja Ptolemaiose geotsentriliste teooriate kasuks ning ei saanud tollal laiemat toetust.
Elulugu ja säilinud allikad
Aristarchosest on säilinud vähe otseallikaid. Tema elu peamised andmed põhinevad hilisematelt autoritelt pärit viidetel, eriti Archimedesele, kes oma teoses "The Sand Reckoner" mainib Aristarchose heliotsentrilist ettepanekut. Üks tema tuntumaid säilinud uurimusi käsitleb Kuu ja Päikese suuruseid ning kaugusi (teos sageli tõlgituna kui "Päikese ja Kuu suuruste ja kauguste kohta").
Tööd ja meetodid
Aristarchos kasutas geomeetrilisi kaalutlusi ja vaatlusandmeid, et hinnata Kuu ja Päikese vahekaugusi ja -suurusi. Näiteks ta mõõtis kuu faasi ajal tekkinud nurka kahe poolkuu- ja Päikese asendi vahel (poolkuu puhul peaks kolme keha vaheline nurk olema väga lähedane 90°), ning sellest matemaatiliselt järeldades leidis, et Päike peab olema palju kaugemal kui Kuu. Tema arvutused andsid Päikese kauguseks umbkaudu 18–20 korda Kuu kauguse, mis tänapäevaste mõõtmistega võrreldes on liiga väike, kuid suunas õigesti tähelepanu sellele, et Päike on palju suurem kui Maa.
Aristarchose üks tähtsamaid järeldusi oli, et Päike on Maa suhtes nii suur, et loogilisem on pidada Maa ringliikumist ümber Päikese kui Päikese liikumist ümber Maad. See mõte oli tema aja teaduslikus kultuuriruumis radikaalne ning vastuolus tavalise igapäevamõtlemisega.
Vastuvõtt ja järeltulijad
Aristarchose heliotsentriline mudel ei leidnud antiigis laialdast vastukaja. Aristotelese filosoofilised argumendid ja hiljem Ptolemaiose matemaatiline geotsentriline süsteem jätsid Aristarchose ideed tagaplaanile. Tema töötest on paraku säilinud vähe otsest materjali; heliotsentriline ettepanek tuli meelde peamiselt hilisematest kirjeldustest.
Hiljem, 16. sajandil, tõi Nicolaus Copernicus samuti välja päikesekeskse süsteemi ideed. Kuigi Copernicus töötas iseseisvalt ja tema mudel erineb paljuski antiikse kujutlusega, on Aristarchost sageli nimetatud esimeseks teadaolevaks heliotsentristiks ja tema töö on saanud sümboolse tähenduse astronoomiaajaloos.
Pärand
Aristarchos on astronoomia ajaloo seisukohalt oluline kui varajane mõtleja, kes julges küsida ja ümber hinnata toona peavoolu kuuluvaid oletusi. Tema järeldus, et Päike on Maa suhtes märkimisväärselt suurem ja et Maa võib liikuda, näitas teadusliku meetodi potentsiaali teoreetilise põhjenduse ja vaatlusliku andmestiku kombineerimisel.
Kaasaegne tunnustus tema tööle kajastub näiteks astronoomias kasutatavate nimetuste kaudu: Kuu üks heledamaid kraatreid kannab nime Aristarchus ning Kreekas on tema nimele pühendatud observatoorium ja teleskoopide nimed. Tema panus on jäänud tähtsaks sammuks tänapäevase kosmoloogilise maailmavaate kujunemisel.
Isikuandmed
Tema nimi on kreeka keeles Ἀρίσταρχος, mis tõlkes tähendab Aristarchos. Ta sündis Egeuse mere idaosas asuval Samose saarel.
Heliotsentrism
Heliotsentrism on idee, et Päike on keskmes. Kuigi originaaltekst on kadunud, kirjeldab üks viide Archimedese raamatus "Liivakiriku" Aristarchose teist tööd, milles ta esitas heliotsentrilise mudeli kui alternatiivse hüpoteesi. Archimedes kirjutas:
Te (kuningas Gelon) teate, et "universum" on nimetus, mille enamik astronoome on andnud kerale, mille keskpunkt on Maa keskpunkt ja mille raadius on võrdne Päikese keskme ja Maa keskme vahelise sirgjoonega. See on üldine kirjeldus, nagu te olete astronoomidelt kuulnud. Kuid Aristarchos on välja toonud raamatu, mis koosneb teatud hüpoteesidest, milles tehtud oletuste tulemusena ilmneb, et universum on mitu korda suurem kui äsja mainitud "universum". Tema hüpoteesid on, et püsitähed ja Päike jäävad liikumatuks, et Maa pöörleb ümber Päikese ringjoonel, kusjuures Päike asub selle keskel, ja et püsitähtede sfäär, mis asub ümber sama keskpunkti kui Päike, on nii suur, et ring, milles ta oletab, et Maa pöörleb, on püsitähtede kaugusega sellises proportsioonis, nagu sfääri keskpunkt on selle pindalaga.
- Liivapõhja rehkendaja (The Sand Reckoner)
Seega uskus Aristarchos, et tähed on väga kaugel, mis on oluline samm. Seetõttu ei olnud täheldatav parallaks, st tähtede liikumine üksteise suhtes, kui Maa liigub ümber Päikese. Tähed on palju kaugemal, kui antiikajal üldiselt arvati; ja see väike tähtede parallaks on tuvastatav ainult teleskoopidega.
Vana geotsentriline mudel seletas planeetide parallaksi ja arvati, et see on põhjus, miks ei täheldatud tähtede parallaksi. Heliotsentrilise vaate tagasilükkamine oli levinud, nagu näitab järgmine lõik Plutarchosest (Kuu orbiidi näilise näo kohta):
Kleanthes [Aristarchose kaasaegne ja stoikute juht] arvas, et kreeklaste kohus on süüdistada Aristarchost vagaduse süüdistuses, kuna ta pani universumi südamiku liikuma ... eeldades, et taevas jääb rahule ja maa pöörleb kallutatud ringil, samal ajal kui ta ise pöörleb ümber oma telje.
- Tassoul, Päikese ja tähtede füüsika lühike ajalugu
Ainus teine antiikajast pärit astronoom, kes on nimeliselt tuntud ja kes teadaolevalt toetas Aristarchose heliotsentrilist mudelit, oli Seleukos, hellenistlik astronoom, kes elas sajandit pärast Aristarchost.
Kopernik taaselustas heelotsentrilise teooria edukalt peaaegu 1800 aastat hiljem, mille järel Johannes Kepler ja Isaac Newton andsid teoreetilise selgituse, mis põhines füüsikaseadustel, nimelt Kepleri seadustel planeetide liikumise kohta ja Newtoni seadustel gravitatsioonilise tõmbamise ja dünaamika kohta.
Precession
Vatikani raamatukogus on säilinud kaks iidset käsikirja, kus on esitatud aasta pikkuse hinnangud. Ainus antiikteadlane, kelle puhul on loetletud kaks erinevat väärtust, on Aristarchos. Mõlemad on lähedased väärtustele, mida hiljem kasutasid Hipparchos ja Ptolemaios, ning märgitud pretsessioon on peaaegu täpselt 1 kraad sajandi kohta, mis on liiga madal väärtus. Kõik hilisemad astronoomid kasutasid kuni araablaste ajani 1 kraadi sajaprotsesseerumist. Aristarchose ajal oli õige väärtus umbes 1,38 kraadi sajandi kohta.
Aristarchose arvutused Päikese, Maa ja Kuu suhtelise suuruse kohta (vasakult) 3. sajandil eKr, 10. sajandist pärinevast kreeka koopiast.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Aristarchos Samosest?
V: Aristarchos oli Vana-Kreeka astronoom ja matemaatik.
K: Milline oli Aristarchose universumi mudel?
V: Aristarchose universumi mudelis asus Päike keskmes ja Maa pöörleb ümber selle.
K: Kuidas mõjutas Aristarchos oma tööd?
V: Aristarchos oli mõjutatud teisest filosoofist ja matemaatikust nimega Philolaus Crotonist.
K: Mida Aristarchos määratles "keskse tulega"?
V: Aristarchos samastas "keskset tuld" Päikesega.
K: Millises järjekorras paigutas Aristarchos planeedid ümber Päikese?
V: Aristarchos paigutas planeedid õiges järjekorras nende kauguse järgi ümber Päikese.
K: Kuidas võtsid Aristarchose ideid tollal teised vastu?
V: Aristarchose astronoomilised ideed lükati sageli tagasi Aristotelese ja Ptolemaiose geotsentriliste teooriate kasuks.
K: Milline oli Aristarchose ligikaudne eluiga?
V: Aristarchos elas umbes 310 eKr kuni 230 eKr.
