Heleduskõver
Astronoomias on valguskõver graafik, mis näitab taevase objekti või piirkonna valguse heledust teatud aja jooksul. Valgus on tavaliselt teatavas sagedusvahemikus või sagedusribas. Valguskõverad võivad olla perioodilised, st need korduvad korrapäraselt. Näitena võib tuua pimestavad kaksikjuhtumid ja tsefeiidide muutujad. Valguskõverad võivad olla ka aperioodilised, st nad on korrapäratud, ilma mustrita. Näidetena võib tuua nova, kataklüsmilise muutliku tähe, supernoova või mikrolenssisündmuse valguskõvera. Valguskõvera uurimine koos muude vaatlustega võib anda palju teavet selle tekitanud füüsikalise protsessi kohta või piirata seda puudutavaid füüsikalisi teooriaid.
Asteroidi 201 Penelope valguskõver, mis põhineb 6. oktoobril 2006 Mount Johni ülikooli observatooriumis tehtud piltidel. Näitab veidi üle ühe täieliku pöörlemise, mis kestab 3,7474 tundi.
Planetoloogia
Planeetide uurimisel (planetoloogia) saab valguskõverat kasutada väikeplaneedi, kuu või komeedituuma pöörlemisperioodi arvutamiseks. Maalt vaadatuna on paljud objektid nii väikesed, et isegi kõige võimsamad teleskoobid ei suuda objekte selgelt näha. Seetõttu mõõdavad astronoomid objekti poolt teatud aja jooksul tekitatud valguse hulka, selle valguskõverat. Graafiku tippude vaheline aeg annab objekti pöörlemisperioodi. Erinevus maksimaalse ja minimaalse heleduse vahel, valguskõvera amplituud, võib tuleneda kas objekti kujust või heledatest ja tumedatest aladest selle pinnal. Näiteks on kummalise kujuga asteroidi valguskõveral üldiselt rohkem väljendunud tippusid, samas kui kerakujulise objekti valguskõver on lamedam. Kui valguskõver hõlmab pikka ajavahemikku, nimetatakse seda sekulaarseks valguskõveraks.
Botaanika
Botaanikas näitab valguskõver lehe või vetika fotosünteetilist reaktsiooni valguse heledusele. Kõvera kuju näitab piiravate tegurite põhimõtet. Vähese valguse korral piirab fotosünteesi kiirust klorofülli kogus ja valgusest sõltuvate reaktsioonide tõhusus. Suurema valguse korral piirab seda RuBisCO (ensüüm) tõhusus ja süsinikdioksiidi kogus. Punkti graafikul, kus need kaks erinevat joont kohtuvad, nimetatakse valguse küllastuspunktiks. See on koht, kus valgusest sõltuvad reaktsioonid toodavad rohkem ATP-d ja NADPH-d kui valgusest sõltumatud reaktsioonid saavad kasutada. Kuna fotosünteesi piirab ka ümbritseva süsinikdioksiidi tase, korratakse sageli valguskõveraid mitme erineva konstantse süsinikdioksiidi kontsentratsiooni juures.
