Arthur Howey "Art" Ross (13. jaanuar 1886 – 5. august 1964) oli Kanada jäähokikaitsja ja -juht, kelle karjäär spanned aastad 1905–1954. Ta jäi ajalukku nii kui mängija, treener, üldjuht, ametimees kui ka innovaator, keda tema eakaaslased pidasid üheks oma aja parimaks kaitsjaks. Ross oli tuntud oma oskusliku uisutamise ja pallikäsitluse poolest: ta oli seaduspärane eesrindlane selle poolest, et uisutas jääl ülespoole ja kandis mängu alustamise ja suunamise vastutust ise, selle asemel et pidevalt palli ründajale edasi mängida.

Varajane mängijakarjäär

Ross võitis oma 13 aastat kestnud mängijakarjääri jooksul kaks Stanley karikat. Ta kuulus 1907. aasta jaanuaris võidukasse Kenora Thistlesi meeskonda ja 1908. aastal oli ta osa Montreal Wanderersi meeskonnast, kellega jõudis suurele õnnestumisele nii NHA kui ka sellele järgnenud varajases organized hokis. Nagu paljud tolle aja mängijad, liikus Ross karjääri jooksul mitme meeskonna ja liiga vahel ning jättis tugeva jälje nii klubidele kui ka konkurentidele.

1911. aastal juhtis Ross üht esimest mängijate streiki, mille eesmärgiks oli suurem tasustamine ja töistingimuste parendamine — see sündmus on oluline osa hoki mängijate varajasest tööõiguslikust liikumisest. Kui Wanderersi koduareen 1918. aasta jaanuaris maha põles, lõpetas meeskond tegevuse ja Ross lõpetas selle järel mängijaametiga.

Treener ja üldjuht

Pärast aktiivmängija karjääri lõppu töötas Ross mõned aastad jääl ametnikuna ja ajapikku liigutas oma tegevuse treeneri- ja juhtimisülesannete suunas. Ta oli ühe hooaja jagu Hamilton Tigersi peatreener ning 1924. aastal, kui loodi Boston Bruins, valiti Ross meeskonna esimeseks treeneriks ja üldjuhiks. Ta treenis Bruinsit mitmel korral kuni 1945. aastani ning jäi klubi üldjuhiks kuni oma lõplikku pensionilejäämist 1954. aastal.

Ross aitas Bruinsil saavutada stabiilse edu: meeskond tuli liigatabeli esimeseks kümnel korral ning võitis kolm korda Stanley karika. Ross juhendas meeskonda ühe neist karikavõitudest treenerina ning oli üldjuhina oluliselt seotud ülejäänud võitudega, mängijate värbamise ja meeskonna ülesehitamise kaudu. Pärast Bruinsisse siirdumist kolis Ross perega Bostonile lähedasse linna ning sai 1938. aastal Ameerika Ühendriikide kodanikuks. Ta suri 1964. aastal Bostoni lähedal.

Leiutised, tehnilised uuendused ja pärand

Art Ross oli silmapaistev ka väljaspool lauda oma leiutiste ja tehniliste uuenduste poolest. Ta töötas välja sellise hokiketta stiili, mida kasutatakse tänapäevalgi, ning parandas väravavõrke — tema lahendused leidsid kasutust aastakümneid ja mõjutasid mängu ohutust ja tulemuslikkust. Lisaks oli Ross aktiivne mängu taktikaliste ja varustusalaste nüansside arendaja ning tema panus aitas hoki moderniseerida.

1947. aastal annetas Ross NHL-ile auhinna, mis kannab tema nime — Art Ross Trophy — ja mida antakse iga hooaja lõpus tavahooaja parimale punktiskoorijale. Tema pühendumus mängule ja panus hokiajaloosse tunnistati ka ametlikult: 1949. aastal nimetati ta Hockey Hall of Fame'i liikmeks.

Tähenduse ja mälestuse kokkuvõte

  • Karjääri pikkus: aktiivselt seotud hokiga 1905–1954 (mängija, ametnik, treener, üldjuht).
  • Stanley karikad mängijana: 1907 (Kenora Thistles), 1908 (Montreal Wanderers).
  • Töö Boston Bruinsiga: meeskonna esimene treener ja pikkade aastate üldjuht; aitas klubil võita kolm Stanley karikat.
  • Innovatsioon: kaasaegse hokiketta stiili arendaja, väravavõrkude täiustaja ja varustuse mõtleja.
  • Pärand: Art Ross Trophy (1947), Hockey Hall of Fame (1949).

Art Ross jääb meelde kui mitmekülgne hokipersoon — suurepärane mängija oma ajastul, nõudlik ja visiooniga treener ning üldjuht ning leiutaja, kelle töö mõjutas jäähokit nii USA-s kui Kanadas kauemaks kui ühe põlvkonna jagu. Tema panus mängu arendamisse kajab edasi nii trofeedel kui ka igapäevastes varustuse- ja mängutavades, mida tänapäevalgi kasutatakse.