National War Labor Board (NWLB) oli Ameerika Ühendriikide valitsuse asutus, mille president Woodrow Wilson lõi 1918. aasta alguses eesmärgiga vältida tööliste streikide ja teiste töövõitluste mõju sõjategevusele ning hoida stabiilset tööstustootmist. Esialgne nõukogu koosnes kaheteistkümnest liikmest, kes esindasid nii äriettevõtteid kui ka tööjõudu; kaasesimeesteks olid endine president William Howard Taft ja advokaat Frank Walsh. See esimene NWLB lõi eeskirju ja vahendas vaidlusi, et lahendada töökonflikte ilma tootmise katkestamiseta; juhatus lõpetas oma tegevuse 1919. aasta mais.
Põhieesmärgid ja ülesanded
- Tagada, et tööliste streigid ei kahjustaks sõjategevust ja kriitilist tootmist.
- Vahendada tööandjate ja ametiühingute vahelist koostööd ning lahendada kollektiivseid töövaidlusi.
- Hoiduda hinnatõusu ja majandusliku ebastabiilsuse eest, kontrollides palkade ja töötingimuste muutusi sõjaajastul.
- Tõhustada tööjõu tootlikkust ja mobilisatsiooni läbi lepituse ning töötingimuste parandamise, et säilitada töörahulolu.
Koosseis ja töömeetodid
NWLB töötas neutraalse lepitaja ning otsustajana: nõukogu lahendas vaidlusi läbi uurimise, kohapealsete istungite ja arbitratsiooni. Selle liikmete hulka kuulusid nii tööandjate kui ka töötajate esindajad ning sõltumatud eksperdid. Nõukogu kasutas lepitust, sitkemaid otsuseid ja soovitusi; paljud selle otsused said siduvaks tingimuseks tööstusharudes. NWLB rõhutas kollektiivläbirääkimiste tähtsust ja püüdis ergutada tööandjate ja ametiühingute posti‑süüdistuste asemel lahendusi otsima.
NWLB II (1942) ja Teine maailmasõda
Riiklik sõjatööliste nõukogu loodi uuesti 12. jaanuaril 1942 president Franklin D. Roosevelti poolt, kuna Teise maailmasõja tingimustes oli taas suur vajadus vältida tööseisakuid suurtes tööstusharudes. Selle esimeheks sai William Hammatt Davis. Uus nõukogu laiendas oma rolli: lisaks vaidluste lahendamisele koordineeris see palgapoliitika rakendamist, toetades sõjaajaliseks stabiilsuseks nõudmisi nagu «no‑strike» (streigikeeld tingimuslikult) ja töötajate arvestus süsteemide kaudu. NWLB määras sageli tingimusi, mis hõlmasid palkade tasakaalustamist, töötingimuste parandamist ja mõnikord ametiühingu esindatuse tunnustamist teatud töökohtades.
Mõju ja pärand
- NWLB aitas ära hoida suuri tootmisseisakeid sõjaajal, mis oli oluline USA sõjapüüdluste edukuseks.
- Nõukogu tegevus tugevdas kollektiivläbirääkimiste ja ametliku arbitratsiooni rolli Ameerika tööõiguses ning mõjutas hilisemaid töövaidluste lahendamise institutsioone.
- Kuigi NWLBi otsused ei olnud alati populaarsetes ringkondades — nii tööandjate kui ka ametiühingute hulgas leidus kriitikat — kujundasid need sõjaajaseid töötingimusi ja olid tugialuseks paljudele tööõiguse reformidele vahetult sõdadejärgsel perioodil.
Lõpetamine ja järeltulek
Esialgne NWLB lõpetas tegevuse 1919. aasta mais, kui I maailmasõja erakorraline staatus lõppes. Teine nõukogu tegutses Teise maailmasõja ajal ja lõpetas oma peamise tegevuse pärast sõja lõppu 1945. aastal. Mõlemal juhul oli nõukogude roll ajutine ja sõjajärgne normaliseerumine ning tsiviilmajanduse ümberkorraldamine tähendas, et erakorralised sõjatöö töövahendid likvideeriti või integreeriti püsivamatesse töövaidluste lahendamise süsteemidesse.
Kokkuvõtlikult oli NWLB oluline ajutine institutsioon, mille kaudu USA valitsus püüdis säilitada tööstustootmise stabiilsust ja tagada sõjaajalne rahuldav sotsiaalmajanduslik kord. Selle otsuste mõju ulatus ka sõdadejärgsesse perioodi ja aitas kujundada Ameerika töösuhete poliitikat.