Saksamaa looduspiirkonnad – tasandikud, mäestikud, Alpide eesmaa ja rannad

1 piirkond

Saksamaa looduslikud piirkonnad moodustavad mitmekesise maastikukaardi: suuremad alad on madalikud tasandikud põhjas, keskmised mäestikud keskosas ja Alpide kõrgrõngas lõunas. Alljärgnevalt on iga peamise piirkonna lühike ülevaade — geoloogia, kliima, peamised maastikutüübid, tähtsamad jõesüsteemid ja inimtegevusest tulenevad kasutusviisid.

1.1 Kirde-Saksa tasandik

Kirde-Saksa tasandik (North German Plain idapoolne osa) on peamiselt tasane kuni nõrgalt laineline ala, mille kujunemisele on otseselt mõjunud korduvalt aset leidnud glasiaal- ja jäätumisperioodid. Pind on tihti liivane ja savine, esinevad suurte jäätmehangete ja moräänide jäänused ning palju järvi ja soid.

• Peamised tunnused: viljakad viljapõllud, metsavööndid, sood ja liivased pinnad;
• Olulised veekogud: Elbe ja Oder ning nende lisajõed; palju väiksemaid järvi ja tehislikke paisjärvi;
• Kliima: mõõdukalt mandriline — talved jahedamad kui lääneosas, suved soojemad;
• Inimtegevus: põllumajandus, metsandus ja mõnel alal ka turism (looduspargid, jalgrattarajad).

1.2 Loode-Saksa tasandik

Loodeosas ulatub tasandik kuni Põhjamereni. See piirkond iseloomustub madalate rannikualadega, mudaste rannamaastikega ja tugevasti mõjutatud mereprotsessidest (tõusu- ja mõõnalahed, tuultega kujunenud liivadüünid).

• Rannikuomadused: liivrannad, sood, lained ja tuulepuhangud; karmim mereline kliima;
• Wadden Sea (Waddenmeer): laialdased mudapõhjad ja rannikusoostikud, olulised linnustiku ja kalastiku elupaigad (osa on UNESCO maailmapärand);
• Maakasutus: soodes ja madalikualadel on traditsiooniliselt karjatamine, rohumaa ja teraviljakasvatus; esineb ka poollooduslikke rannikumaastikke ning dike ja tammide ehitussüsteeme, mis kaitsevad pindu üleujutuste eest.

1.3 Läänepoolsed keskmäestikud

Lääne- ja keskosa Saksamaal on iseloomulik keskmäestik (Mittelgebirge) — madalamad ja vanemad mäestikualad, mille kõrgused jäävad tavaliselt paarisajast kuni umbes 1500 meetrini. Nende hulka kuuluvad näiteks Eifel, Hunsrück, Taunus ja Harz (kesk-norraosas).

• Geoloogia ja maastik: vanad kristallilised kivid ja settekivimite kihtide paljandid, orud, jõeorgud ja karstipiirkonnad (osades alades);
• Majandus: ajalooliselt olulised kaevandused (süsi, metallid) — tänapäeval on paljud alad ümber kujunenud potentsiaalseteks vabaaja- ja loodusturismi piirkondadeks;
• Looduskaitse: mitmed kaitsealad ja rahvuspargid, kus säilitatakse metsade, jõgede ja traditsiooniliste külamaastike mitmekesisust.

1.4 Kesk- ja Ida-Saksamaa

Kesk- ja Ida-Saksamaa hõlmab nii laiu maid kui ka üleminekuala Läänemere ja sisealade vahel. Siin on vaheldusrikkam maastik — on madalamaid tasandikke, sisemaiseid orge ja ka väiksemaid mäeahelikke, näiteks Erzgebirge (Vaskmäed) piirialal Tšehhiga.

• Peamised tunnused: segametsad, põllumajandusmaad, jõgede orud (näiteks Saale, Havel ja nende taustad);
• Infrastruktuur ja linnad: piirkonda läbivad olulised transporditeed, suured linnakesed ja ajaloolised tööstuspiirkonnad (Betoon: endised söekaevandusalad on osa industrialiseerumise pärandist);
• Keskkonnaprobleemid ja taastumine: mitmel alal on toimunud keskkonna taastamistöid pärast tehasesaastete ja kaevanduste tegevuse lõppemist — rabarajad, veekogude puhastamine ja metsade taastamine.

1.5 Lõuna-Saksamaa Scarplands^[1][2]

Scarplands ehk kihilised paljandid Lõuna-Saksamaal (South German Scarplands) on geoloogiliselt kihilised settekivimite massiivid, mille servad moodustavad järske astanguid ja alamvorme. Nendeks on näiteks Franconian Jura (Fränkische Alb) ja Swabian Jura (Schwäbische Alb) alad.

• Geoloogia: enamik alasid koosneb lubjakivist ja muust settekivimistest — sellest tulenevad karstinähtused (kalmikaorud, koopad, allikad);
• Maastik ja kasutus: astangud, laiad põllumaad madalamates osades, külades traditsiooniline karjatamine ning viinamarjaistandused mõnes soojemas orus;
• Turism: populaarsed sihtkohad matkamiseks, koopakülastusteks ja vaateplatvormide külastamiseks; piirkondi iseloomustavad maalilised orud ja ajaloolised lossid.

1.6 Alpide Eesmaa^[1] ja Alpid

Alpide eesmaa (hästi tuntud kui Alpide eesmaa või "Pre-Alps") on üleminemine Alpidele: see hõlmab Allgäu ja Baieri järvemaastikke ning Alpide jalamil asuvaid rohumaid ja aasia-kliimaga järvialasid. Edelas algavad tõelised Alpide ahelikud — Baieri Alpid ja Alpide lääneosa, kus asuvad Saksamaa kõrgeimad tipud.

• Olulisemad maamärgid: Zugspitze (Saksamaa kõrgeim tipp, ca 2962 m), Bodensee (Constance'i järv) ning mitmed suured järved ja akveduktid;
• Maastikuomadused: teravad tipud, liustikumäestikud, alpikõrgsused ja eelaladel rohumaad (Alpenweide);
• Majandus ja kultuur: oluline suusa- ja suvine turism, lambakasvatus ning traditsiooniline alpi-karjatamine; Alpide eesmaal asuvad kultuuriliselt olulised külad ning spaad;
• Kliima ja loodus: külmad talved ja jahedad suved kõrgemates piirkondades; liustikujää ja periglatsiaalsed nähtused on ajaloo jooksul kujundanud orge ja orienteeruvaid pinnavorme.

1.7 Põhjameri ja Läänemeri

Põhjameri ja Läänemeri kujundavad Saksamaa lääne- ja põhjaranniku elukeskkonda ning majandust. Mered mõjutavad kliimat, elurikkust ja inimtegevust: merendus, kalandus, sadamad ja turism on olulised valdkonnad.

• Põhjameri: madal ja lauge rannik, Wadden Sea ehk mudalahed on ökosüsteemiliselt väärtuslikud (UNESCO); esinevad saared nagu Sylt ja Föhr;
• Läänemeri: suhteliselt madal ja vähem soolane kui Põhjameri, rannikualad on lahed, lahedes asuvad saared nagu Rügen ja Usedom ning olulised sadamad (Kiel, Rostock, Lübeck);
• Ranniku kaitse: dike, tammid ja ranniku kaitsetööd on vajalikud üleujutuste ja erosiooni tõkestamiseks; majanduslikult on olulised laeva- ja transporditeed ning turism (rannapuhkus, loodusturism ja sadamaturism).

2 Viited

Ülevaade põhineb üldisel geograafilisel ja geoloogilisel teadmisel Saksamaa kohta. Täpsemate andmete, maastike ja kaitsealade kirjelduste jaoks on soovitatav vaadata Saksamaa riiklikke geograafiaallikaid, rahvusparkide ja kohalike looduskaitseorganisatsioonide materjale ning akadeemilisi väljaandeid.
NB: konkreetsete kaartide, akadeemiliste allikate ja kohalike uuringute viited võib lisada vastavalt vajadusele.