Bengali nawabid (Nawab Nizam of Bengal ja Orissa) olid algselt Mughalite poolt määratud provintside valitsejad, kes aja jooksul muutusid Bengalist ja Orissast sõltumatuks või pool-sõltumatuks dünastiaks. Nad juhtisid piirkonda nii sõjalise kui ka tsiviilvõimuga, kogusid makse ja jagasid õigust. Nawabide pealinnaks oli enamasti Murshidabad ning nende võimiperiood kattus eelkõige 18. sajandi alguse ja keskpaigaga.
Võimu areng ja Siraj ud‑Daulah
18. sajandi alguses tugevnes paikne võim, eriti Alivardi Khani (valitses 1740–1756) ajal, ning tema järel kuukeelelt valitsev Siraj ud‑Daulah püüdis säilitada piirkonna iseseisvust. Aastatel 1717–1772 olid nad Bengali provintsi tegelikud valitsejad. Viimane suhteliselt sõltumatu nawab Siraj ud-Daulah langes välise intriigi ohvriks: teda reetis osa tema väejuhtidest ja liitlastest ning ta kaotati Plassey lahingus (23. juuni 1757) eelkõige Mir Jafari abiga. Pärast seda asetasid võitnud brittidele toetatud tegijad Mir Jafari troonile ning alates sellest hakkas Briti mõju Bengalil kiiresti kasvama.
Briti Ida‑India Kompanii ja topeltvalitsemine
1757. aasta Plassey võit ei andnud aga kohe täielikku kontrolli: 1764. aasta Buxari lahing ja sellele järgnenud Allahabadi lepe 1765. aastal kinnistasid Briti Ida‑India Kompaania poliitilist ja majanduslikku mõju. 1765. aastal tõi Company‑le antud diwani ehk maksukogumise õigus kaasa nn „topeltvalitsuse“ (dual government) süsteemi: nawabid jäid formaalselt valitsejateks, kuid tegelik rahanduse ja majanduse kontroll kuulus kompaniile. Selline topeltvõim tähendas, et nawabid ametlikult valitsesid brittide nimel, kuid olid praktiliselt brittide marionetid.
1772. aastal algatas Company — eelkõige Warren Hastingsi juhtimisel — administratiivreforme, mille käigus asuti Bengalit ja naaberprovintse otsesemalt haldama ning topeltvalitsuse süsteemi praktiliselt lõpetati. Edasised seadusandlikud ja administratiivsed sammud 18. sajandi lõpuks ja 19. sajandi alguses vähendasid nawabide poliitilist mõju veelgi.
Nawabide kaotus ja paleed kui pensionärid
1793. aastal, kui toimus Lord Cornwallise poolt algatatud suurem maareform (sh Permanent Settlement), kaotasid nawabid peaaegu kõik ülejäänud õigused ja funktsioonid: nizamat ehk kuberneriamet ja sellega seotud täidesaatev võim viidi praktiliselt täielikult üle Briti Ida‑India Kompanii kontrolli. Pärast seda muutusid endised nawabid tihti ainult tiitlipidajateks ja said kompaniilt elatise ehk pensioni. Nad jäid küll sotsiaalselt märkimisväärsete isikutena, kuid ilma tegeliku poliitilise võimuta.
Bengali viimane nawab Mansur Ali Khan, kes pidas tiitlit 19. sajandil, loobus ametist 1. novembril 1880, andes trooni oma vanemale pojale Hassan Ali Mirzale. Pärast seda jäi nawabide roll enamasti au- ja perekondliku staatuse kujule ning nad ei mänginud enam riiklikult määravat rolli. Briti Ida-India Kompanii ja hiljem Briti valitsus olid muutnud regiooni poliitilise kaardistuse lõplikult.
Kokkuvõte: Bengali nawabid olid algselt Mughalite provintside valitsejad, kes 18. sajandil saavutasid suurt autonoomiat, kuid pärast Plassey lahingut (1757), Buxari lahingut (1764) ja diwani üleandmist (1765) langesid nad järjest brittide mõjutuste alla. 1772. aastast alates kaotasid nad praktilise valitsemise ja 1793. aastal muutusid enamasti kompaniile pensionärideks; viimased ametlikud loovutused ja abdikatsioonid toimusid 19. sajandi lõpus.