Negaprion — sidrunhaid: liigid, tunnused ja toitumine

Negaprion — sidrunhaid: tutvu kahe liigiga, nende tunnuste (kollakaspruun keha, lai nina, suured seljauimed) ja toitumisega — luukalad, koorikloomad ning väiksemad haid.

Autor: Leandro Alegsa

Negaprion on üks 12 perekonnast perekonnas Carcharhinidae. Selles perekonnas on praegu teadaolevalt kaks elusolevat liiki: sidrunhai ja sirpikarvaline sidrunhai.

Mõlemad liigid on suured ja kopsakad, neil on lai, tümpsune nina ja kaks suurt, sarnase suurusega seljauime. Mõlemad on seljapinnal kollakaspruunid ja neil on valge kõht. Samuti on nende mõlema toitumine sarnane ja koosneb luukaladest, koorikloomadest, merikarpidest ja väiksematest haidest. Samuti on mõlemad liigid eluslapsed.

Tunnused ja välimus

Negaprion’i liikide iseloomulik tunnus on tugev ja kompaktne keha ning üsna lühike, ümardunud nina. Seljapinnal on neil kollakaspruun toon, mis aitab sulanduda madalates, liivasetes ja vetikaterohketes elupaikades; kõht on tumepruunist valgeni kontrastne. Suured, peaaegu ühetaolised seljauimed annavad neile äratuntava silueti. Hambad on tavaliselt teravad ja kolmnurksed, kuid ei ole eriti pikad — sobivad peamiselt kalade ja pehmemate saakloomade pidamiseks.

Levik ja elupaik

  • Sidrunhai (Negaprion brevirostris) elab peamiselt Lääne-Atlandi piirkonnas — USA lõunapiirkonnad (nt Florida), Kariibi mere piirkond ja Lõuna-Ameerika looderannik.
  • Sirpikarvaline sidrunhai (Negaprion acutidens) on levinud Indo-Paikse ookeani aladel, sh Ida-Aafrika, India ookeani saared, Kagu-Aasia ja Austraalia lähedal.

Mõlemad liigid eelistavad madalaid rannikualasid: korallrahud, laguunid, mangroovimetsad ja liivasemad põhjad. Noored isendid kasutavad sageli mangroove ja lahealasid poegimis- ja kasvupesadena, kus kaitset pakub lihtsam ligipääs saakloomadele ja varjupaik suuremate röövloomade eest.

Toitumine ja käitumine

Negaprionid on üldsööjad: nende toidulaual on peamiselt luukalad, aga ka koorikloomad, merikarpide sugukonna esindajad, pehmemad molluskid ja aeg-ajalt väiksemad haid või röövkalad. Tegutsevad peamiselt öö- ja hämaruses aktiivselt, otsides saaki muda- või liivapõhjast või korallide vahelt.

Behavioraalselt võivad sidrunhaid moodustada laike kooslusi (eriti nooremad isendid), kuid sageli jahivad nad ka üksikult. Nad on osavad saagipidajad, kes kasutavad oma värvust ja keha kontuuri varjamiseks madalaveelistes kohtades.

Paljunemine

Mõlemad liigid on eluslapsed ehk vivipaarid: embrüod arenevad emasloomal ja sünnivad elusana. Emased sünnitavad tavaliselt mitu poega (looted varieeruvad liigiti ja isenditi), harilikult mõnest üksikust kuni paari tosinani. Rasedusaeg on suhteliselt pikk ja poegade kohtadesse – näiteks mangroovidesse – koondumine aitab noortel alustada elu suhteliselt kaitstud tingimustes.

Suurus ja eristamine

  • Tavaliselt jõuavad Negaprion’i liigid täiskasvanuna suuruseni umbes 2–3,5 meetrit; emased võivad olla suuremad kui isased.
  • Erinevus kahe liigi vahel põhineb tihti seljauime kuju ja kala üldise silueti ning geograafilise leviku alusel — Lääne-Atlandi versus Indo-Paikse piirkond.

Kaitse, ohud ja suhted inimestega

Negaprion-liike ohustab inimtegevus: ülepüük, juhuslik saak (bycatch), elupaikade kadumine (eriti mangroovide hävitamine) ja saaste mõjutavad populatsioone. Kuna nad elavad rannikupiirkondades, puutuvad nad inimtegevusega tihedamini kokku kui paljud avamere liigid.

Inimestele ei pea sidrunhaid tavaliselt suurt ohtu — nad ei ole liigselt agressiivsed, kuid suudavad olla tugevad ja võivad hammustada, kui tunnevad end ohustatuna või kui neid provotseeritakse. Seetõttu on soovitatav järgida ettevaatusabinõusid rannikuvetes ujumise ja sukeldumise ajal ning vältida loomade sõlmimist või toitmist.

Mida jälgida ja miks nad on olulised

Negaprionid on olulised koraalsüsteemide ja rannikute tervise säilitamisel — kui kiskjad, aitavad nad hoida saakpopulatsioone kontrolli all ja säilitada ökosüsteemi tasakaalu. Kaitse- ja haldusmeetmed, sealhulgas elupaikade kaitse, elustiilipõhised piirangud ja teadlikkuse tõstmine, aitavad tagada nende liikide jätkusuutlikkuse.

Kui soovite täpsemat teavet ühe või teise liigi bioloogiast, levikukaartidest või kaitseolekust, võin lisada viiteid ja värskemaid andmeid.

Sidrunhai

Sidrunhai on neist kahest liigist väiksem, saavutades maksimaalse pikkuse 3,4 meetrit, kuid tavaliselt jääb ta 2,4 kuni 3 meetri pikkuseks. Pojad on sündides umbes 24-26 tolli pikad.

Sidrunhai elab Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani rannikualade troopilistes ja subtroopilistes madalates vetes. Sageli leidub ta korallriffides, mangroovides, suletud lahtedes ja isegi jõesuudmetes.

Sirpikarva sidrunhai

Sirpkala on neist kahest liigist suurem, saavutades maksimaalse pikkuse 3,8 meetrit. Pojad on sündides umbes 18-32 tolli pikad.

Sirpikarvaline sidrunhai elab mandri- ja saarekaldal ning on levinud korallrahudel, samuti madalates, liivapõhjalistes laguunides ja mangroovisoodes.

Liik

  • Sirpikarva lõunahai, Negaprion acutidens
  • Sidrunhai, Negaprion brevirostris
  • †Negaprion eurybathrodon


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3