Pikkade nugade öö (saksa keeles: Nacht der langen Messer) ehk operatsioon Kolibri oli 1934. aasta suvel toimunud poliitiline puhastus natsi-Saksamaal. See kampaania kestis peamiselt 30. juunist kuni 2. juulini 1934 ning selle käigus arreteeriti, mõisteti kohtuvägivallata hukka või tapeti sadu inimesi; ajaloolased annavad hukkunute arvule erinevaid hinnanguid (ametlikud natslikud teated rääkisid algselt umbes 77–90 hukkunust, hiljemised uurimused viitavad tavaliselt 85–200 ohvrile). Enamik sihtmärkidest olid "Sturmabteilung" (SA) liikmed.
Taust
SA oli Hitleri massiorganisatsioon, mis oli 1920. ja 1930. aastate alguses aidanud natsidel võimu saavutada. SA kasv ja selle juhtide, eriti SA juhtkonna liikme Ernst Röhmi ambitsioonid tekitasid ärevust nii konservatiivsetes ringkondades, suurkorporatsioonide seas kui ka Saksa sõjaväe ehk Reichswehri juhtkonnas. Röhm avaldas soovi ühendada SA ja sõjaväe ridade kogemused ning tal oli oma visioonist sõjalises mõttes tähtsama rolli saada, mis kujutas endast otsest ohtu Hitlerile endale ja tema koalitsioonikaaslastele.
Adolf Hitler pidas saatuslikuks seda, et SA oli osaliselt isemajandav, kippus kasutama tänavavägivalda ja võis potentsiaalselt seada kahtluse alla tema monopoolse juhtpositsiooni. Samuti kartis Hitler, et Reichswehri juhid kasutavad SA-d ettekäändena tema piiramiseks, kui Röhm püüab sõjaväge poliitiliselt liita. Lisaks kasutas Hitler SA-ohjeldamise ettekäändena võimalust elimineerida ka teisi režiimi konservatiivseid või isiklikke kriitikuid.
Käik ja eesmärgid
Operatsiooni viisid läbi peamiselt SS, salapolitsei ja valitsuse väed, mille juhtfiguurideks olid Heinrich Himmler ja tema organisatsiooni kõrgemad ohvitserid ning teised režiimi esindajad. Kokkulepitud ja ootamatu rünnak algas 30. juuni varahommikul 1934. Rohkematele ohvritele avaldati süüdistusi riigireetmise või vandenõu eest, aga paljuski oli tegu poliitilise likvideerimise ja hirmu loomisega.
Puhastuse sihtmärgiks oli SA juhtkond (sh Ernst Röhm), aga ühtlasi tabasid meetmed ka teisi poliitilisi vastaseid ja isiklikke vaenlasi, sealhulgas endisi keerukaid parteikaaslasi ja endisi kantslereid. Lõpptulemusena kasutas Hitler puhastustegevust selleks, et minna vastu tema režiimi konservatiivsetele kriitikutele, eriti neile, kes olid lojaalsed asekantsler Franz von Papenile, ning et tasuda arveid vanade vaenlastega, näiteks Kurt von Schleicheriga.
Olulisemad ohvrid ja sündmused
- Ernst Röhm – SA juht, kes arreteeriti ja tapeti, tema kõrval langes suur hulk SA juhte.
- Kurt von Schleicher – endine riigivanem ja poliitik, mõrvati operatsiooni käigus.
- Gregor Strasser – endine natsipartei juhtkonnas olnud poliitik, kes samuti hukati.
- Mitmed Papeni lähikonda kuulunud isikud (sh Herbert von Bose) ja teised opositsiooni esindajad said surma või arreteeriti.
Õiguslik ja poliitiline järelmõju
Operatsioon lõi tugeva eelduse Hitleri isiklikuks absoluutvõimuks. Pärast puhastusi kiideti need riigimeetmena heaks ka suure osa konservatiivsete eliitide poolt – see varjas faktorit, et puhastus oli eelkõige võimukorraldus. Reichswehr, keda algselt kardeti ja kes soovis SA neutraliseerimist, andis oma toetuse Hitleri küljele. 1934. aasta augustis andsid paljud Wehrmachti ohvitserid juristiakti ja kuulsuse, mis lõpuks aitas Hitleril saavutada ka sõjaväe lojaalsuse ning viia lõpule riikliku kontrolli konsolideerimise.
Järgnenud päevadel ja nädalatel võeti vastu õigustlikke selgitusi, mida kasutas režiim väidetavate erakordsete riigikaitseliste meetmetena. 3. juulil 1934. aastal võeti vastu seaduslik eemaldavakt, mis andis surmavõime toimepanijatele retroaktiivse legaalse katte – tegelikult oli tegu poliitilise ja seadusliku manipuleerimisega, mis kinnistas Hitleri impuniteti tulevikuks.
Pikaajaline mõju
Pikkade nugade öö tähistas pöördepunkti: SA roll ühiskonnas vähenes oluliselt, SS ja Himmleri strukturaad tugevnesid, ning Hitleri positsioon kindlustus nii partei kui ka riigi tasandil. Operatsioon näitas ka, kuidas natsirežiim oli valmis kasutama riiklikke jõumeetmeid ja vägivallaohtu oma poliitiliste vastaste eemaldamiseks ning seaduslikkuse varjus terrori normaliseerimiseks.
Mäletamine ja uurimine
Hiljem ajaloolased ja õigusuuringud on püüdnud täpsustada hukkunute arvu, sündmuste täpseid ettekäänet ja vastutuse ulatust. Pikkade nugade öö on saanud üheks varjatumaks näiteks sellest, kuidas diktaatorlikud režiimid võivad kasutada siseopereid riigivõimu konsolideerimiseks ja ettekäändeks poliitilise repressiooni laiendamiseks.
Kuigi natside ametlik propaganda ja esialgsed arvestused alahindasid ja seletasid hukkamisi kui „riiklikku hädameedet”, on tänapäevased ajaloolased seda sündmust uurides rõhutanud, et tegu oli eelkõige poliitilise likvideerimisega, mis aitas kindlustada Hitlerile isikliku absoluutvõimu Saksamaal.