Ernst Röhm

Varajane elu

Ernst Röhm sündis 28. novembril 1887 Münchenis. Ta oli rongide peainspektori Julius Röhmi ja tema abikaasa Emilie Röhmi kolmas laps. Tal oli üks vanem vend ja üks vanem õde. Tema õe poeg oli Bernhard Lippert, Saksa diplomaat.

1906. aastal astus Röhm pärast Münchenis sooritatud abituriente (koolieksameid) Baieri armeesse fanjunkariks. Kaks aastat hiljem sai temast leitnant.

Esimene maailmasõda

1914. aastal, Esimese maailmasõja alguses, oli ta adjutant ja võitles läänerindel. Ta sai kolm korda haavata ja talle anti välja Raudrist I klassi. Sel aastal sai ta raskelt haavata ja kaotas tüki oma ninaluust. Ta töötas esimest korda Baieri valitsuse sõjaministeeriumis. Kaks aastat hiljem, 1918. aastal, sai ta kapteni (saksa keeles Hauptmann) auastme.

Pärast Esimest maailmasõda läks Röhm Franz Ritter von Eppi vabakorpusesse. Ta tahtis võidelda kommunistide vastu Münchenis. Selle rühmaga läks ta võitlema Baieri Nõukogude Vabariigi vastu. Juulis 1919 sai Freikorpusest Reichswehri osa.

Osalemine natside parteis

1919. aastal liitus Röhm Saksa Tööliste Parteiga (saksa keeles Deutsche Arbeiter Partei (DAP)). See oli natside partei eelkäija. Aasta hiljem sai temast Saksa Natsipartei liige. Ta sai liikmenumbri 623. Röhm aitas Hitleril luua suhteid Baieri poliitikute ja töösturitega. Kaks aastat hiljem asutasid Röhm ja Hitler Sturmabteilung (SA), mis meelitas ligi palju mehi Freikorpustest. See asutati Saksa natside partei poolsõjalise rühmitusena. Hitler tegi Röhmi SA juhiks.

Röhm osales 1923. aastal õllesaaliputšis. Natsipartei üritas valitsust kukutada, kuid ebaõnnestus. Röhm arreteeriti ja teda süüdistati riigireetmises. Kohtunikud otsustasid 1. aprillil 1924, et ta on süüdi. Röhm läks viieks kuuks vangi ja kaotas oma töö sõjaväes. Pärast kohtuprotsessi muutusid nii natside partei kui ka Sturmabteilung ebaseaduslikuks.

1924. aastal aitas Röhm luua Frontbanni, mis oli alternatiiviks Sturmabteilungile. Pärast tüli Adolf Hitleriga astus Röhm SA juhi kohalt tagasi. Ta ütles, et ta oli ainult sõdur ja mitte poliitik. Aastatel 1928-1930 töötas ta Boliivia sõjaväe nõunikuna.

Röhm (teine paremalt) pärast õllesaaliputši järgset kohtuprotsessi

Sturmabteilung'i juht

1. novembril 1930 läks ta tagasi Saksamaale ja astus teist korda natsiparteisse. Jaanuaris 1931 määras Adolf Hitler Röhmi Sturmabteilung'i juhatajaks. Veidi rohkem kui aastaga suurendas ta selle liikmete arvu 70 000-lt 170 000-le. Aprillis 1932 keelas kantsler Heinrich Brüning SA taas ära. Franz von Papen, kes oli pärast Heinrich Brüningi kantsler, tühistas juunis keelu. 1933. aastal sai Ernst Röhm Reichsministriks, mis oli Reichsministri ametikoht. 1934. aastal oli SA-l üle 4 500 000 liikme. SA võim kasvas. Selle tõttu alustasid Adolf Hitler ja Schutzstaffel (SS) uut vaidlust Röhmiga. SA liikmete arv oli umbes 20 korda suurem kui Reichswehr; Röhm unistas Reichswehri ülevõtmisest.

Hitler kartis Röhmi võimu. Röhm tahtis ühendada Sturmabteilung üldarmeega, mille juhiks oleks tema. Samuti soovis ta "teist natside revolutsiooni", et muuta Saksamaa sotsialistlikumaks. Ta oli antikapitalist ja sel ajal püüdis Hitler sõbruneda Saksamaa töösturitega. Hitler kavatses Röhmi tappa.

Röhm koos Hitleriga, mõlemad SA vormiriietuses 1933. aastal

Night of the Long Knives

Röhm leppis Hitleriga kokku, et Sturmabteilung saab 1934. aasta suvel neli nädalat puhkust. Puhkus algas 1. juulil 1934. Röhm tahtis minna Bad Wiessee'sse puhkama. 29. juunil 1934 arreteeriti Röhm, kuid kohtuprotsessi ei toimunud. Theodor Eicke andis talle valiku: kas sooritada enesetapp või lasta end tappa. 1. juulil lasi Theodor Eicke Hitleri korraldusel Röhmi maha. Röhm maeti Müncheni lääne kalmistule.

Paljud Sturmabteilung'i juhid tapeti samal ööl, enamasti Schutzstaffeli ja Gestapo poolt. Seda nimetati "Pikkade nugade ööks". Järgmisel päeval võttis Saksa parlament vastu seaduse, milles oli vaid üks paragrahv, mis muutis "Pikkade nugade öö" mõrvad seaduslikuks.