Allpool on esitatud nimekiri kõige hullematest katastroofidest tuumaelektrijaamades ja muudes tuumarajatistes üle kogu maailma:
Üks seni halvimaid tuumaõnnetusi oli 1986. aastal Ukrainas toimunud Tšernobõli katastroof. Selles õnnetuses hukkus otseselt 30 inimest, samuti kahjustas see umbes 7 miljardi dollari väärtuses vara. 2005. aastal avaldatud uuringu hinnangul on õnnetusega seotud kuni 4000 täiendavat vähisurma nende seas, kes puutusid kokku märkimisväärse kiirgustasemega. Õnnetuse tagajärjel tekkinud radioaktiivne saaste koondus Valgevene, Ukraina ja Venemaa piirkondadesse. Umbes 350 000 inimest asustati varsti pärast õnnetust sunniviisiliselt nendest piirkondadest ümber.
Mõned kõige tõsisemad tuuma- ja kiirgusõnnetused maailmas on olnud seotud tuumaallveelaevaõnnetustega. Praeguseks on kõik need olnud endise Nõukogude Liidu üksused.
Teised suuremad tuuma- ja kiirgusõnnetused
- Fukushima Daiichi (Jaapan, 2011) — Pärast 11. märtsi Tōhoku maavärinat ja selle põhjustatud tsunami vigastasid häireed ja voolukatkestused mitut reaktorit Fukushima Daiichi jaamas. Kolmes reaktoris toimusid osalised sulamised ning jaama ümbrusest evakueeriti kümneid-üle saja tuhande inimesi. Vahetuid surmi otseselt kiirgusest tuvastatud ei ole, kuid evakuatsioonil ning pikaajalistel tagajärgedel on olnud suured sotsiaalsed ja tervisemõjud. Puhastus- ja demonteerimistööd on jätkunud mitu aastat.
- Mayak / Kyshtym (Nõukogude Liit, 1957) — Mayaki keemilise töötlemise rajatises toimus kõrge aktiivsusega jäätmetanki plahvatus. Sündmust peetakse üheks tõsiseks kiirgusõnnetuseks (INES skaalal kõrge tasemega). Suur ala saastati (nn East Ural Radioactive Trace) ning tuhandeid inimesi viidi ümber. Selle õnnetuse asjaolud olid pikka aega salastatud.
- Windscale / Sellafield (Ühendkuningriik, 1957) — Grafiitreaktoris puhkenud tulekahju põhjustas radioaktiivsete ainete lekkimise atmosfääri, eelkõige joodi-131. Intsident mõjutas usaldust tuumaenergia ohutuse suhtes ja tõi kaasa täiendused disaini- ja kontrollimeetmetes.
- Three Mile Island (USA, 1979) — Pennsylvanias toimus üks Ameerika tuumaelektrijaamade halvimaid intsidente: osaline sulamine reaktoris Unit 2. Kiirguse leke oli suhteliselt piiratud ja otseseid kiirgussurmaid ei olnud, kuid õnnetus tekitas suurt avalikku hirmu ja viis regulatiivsete nõuete tugevdamiseni.
- Tokaimura (Jaapan, 1999) — Tööstuslikus uraaniosakonnas toimunud kriitiline õnnetus põhjustas töötajate akuutset kiirgushaigust; mõned töötajad hukkusid ja mitmeid inimesi sai kiirgusdoosi. Rasketel juhtudel oli tagajärg surmaga lõppev ning õnnetus tõi esile protseduuride ja ohutuskultuuri tähtsuse.
- Goiânia (Brasiilia, 1987) — Abandoneeritud meditsiiniline kiirgallikas (seleeni-137) leiti linnast ning selle töötlus ja jagamine põhjustas laialdast saastumist. Mitmed inimesed said tõsiseid kiirgusvigastusi ja neli inimest hukkusid. Intsident nõudis ulatuslikku puhastamist ja tõi esile jäätmekäitluse ning ringlussevõtu riskid.
- SL‑1 (USA, 1961) — Idaho sõjaväe eksperimentaalses reaktoris toimusid plahvatuslikud häiringud, milles kolm kohalikku töötajat hukkusid. Õnnetus oli seotud tehnilise kokkuvarisemise ja operatsiooniliste vigadega.
- Tuumaallveelaevade õnnetused (Nõukogude/Roota aeg) — Nõukogude perioodil juhtus mitmeid allveelaevadega seotud intsidende, näiteks K‑19, K‑27 ja teised, kus osa juhtumeid tõi kaasa personali kiirguskahjustusi, reaktori kahjustusi või laevade kadumise. Mõned juhtumid põhjustasid surmajuhtumeid ja pikaajalist keskkonnasaastet, teised jäid peamiselt laevastikukatrafoofideks ilma suurest radioaktiivsest lekkest.
Mõjud ja õppetunnid
Tuuma- ja kiirgusõnnetused mõjutavad inimesi ja keskkonda mitmel tasandil:
- Tervise tagajärjed: Akuutne kiirgushaigus võib olla surmav kõrgete dooside puhul. Pikaajalised tagajärjed hõlmavad suurenenud vähiriski (näiteks kilpnäärmevähk joodi-131 puhul) ning psühhosotsiaalseid mõjusid (stress, migratsioon, ühiskondlikud muutused).
- Keskkonnasaaste: Radioaktiivsed isotoobid võivad reostada pinda, vett ja toiduahelaid; puhastamine ja dekontaminatsioon on kulukad ja kestavad pikki aastaid.
- Majanduslikud ja ühiskondlikud mõjud: Hoonete ja maade väärtuse vähenemine, tööstuse ja põllumajanduse seiskumine, ning pikajaline ümberasustamine ja taastamine nõuavad suuri ressursse.
- Ohutus- ja regulatiivsed muutused: Paljud õnnetused on viinud ranged muutusteni ohutusstandardites, parema õnnetuste ennetamise, kriisiohje süsteemide ning rahvusvahelise koostöö tugevdamiseni (IAEA juhised, INSAG arutelud jms).
Kuidas riske vähendatakse
Õnnetuste kordumise vältimiseks on ametiasutused ja tööstus rakendanud mitmeid meetmeid: range tehniline järelevalve, uuendatud reaktori- ja rajatisedisainid, paremad häirekahjujuhtimissüsteemid, personalikoolitus ja ohutuskultuuri edendamine, plaanid evakuatsiooniks ning radioaktiivsete jäätmete turvalisem käitlemine. Samuti on kasvanud avalik seire, läbipaistvus ja rahvusvaheline koostöö intsidendite ennetamiseks ja neile reageerimiseks.
Kuigi tõsised tuuma- ja kiirgusõnnetused on harvad, võivad nende tagajärjed olla pikaajalised ja laiaulatuslikud. Seetõttu on oluline jätkata ohutusstandardite täiustamist, nõuetekohast jäätmekäitlust ning operatiivset valmisolekut kõigi tuumarajatisega seotud riskide maandamiseks.

