Oligopol – majandusteaduse turuvorm: määratlus, tunnused ja näited

Avasta, mis on oligopol: määratlus, peamised tunnused ja reaalsed näited — kuidas väheste müüjate koostöö kujundab hindu, konkurentsi ja turu tõkkeid.

Majandusteaduses on oligopol turuvorm, kus turgu või tööstusharu kontrollib väike arv müüjaid. Tavaliselt on turule sisenemisel kõrged tõkked, mis takistab uute ettevõtete sisenemist turule või isegi märkimisväärse turuosa saavutamist.

Kuna turul on ainult mõned müüjad, siis iga müüja võtab üksteise tehtud tegevusi arvesse ja mõtleb, kuidas teised müüjad reageerivad otsuste tegemisel. Seega on võimalik, et oligopool võib kokku tulla, et teha ühine otsus, mis võimaldab neil vähem konkurentsi ja küsida tarbijatele kõrgemat hinda.

Põhitunnused

• Piiratud arv müüjaid: turul osaleb vaid mõned suuremad ettevõtted, kelle otsused mõjutavad kohe konkurente.
• Võrdlemisi suured turuosad: iga ettevõtte käitumine mõjutab turuhinda ja kogukäivet.
• Sõltuvus konkurentidest: firmad arvestavad oma hinnastrateegias ja toodete pakkumises võimaliku vastureaktsiooniga.
• Kõrged sisenemistõkked: näiteks suur algkapital, ligipääs tootmistehnoloogiale, regulatsioon või brändi tugevus.
• Võimalus koostööks: otsene kokkuleppeline hinnakujundus või kaudne (tacit) koordineerimine, mis võib vähendada konkurentsi.
• Mittehinna konkurents: reklaam, teenuse kvaliteet, toote diferentseerimine ja bränding mängivad suurt rolli.

Põhjused ja sisenemise tõkked

Oligopoli tekkimise põhjused võivad olla loomulikud (suur ettevõtte suurus ja skaalaseadused), tehnoloogilised (ainuvõimalus tootmistehnoloogiale), regulatiivsed (litsentsid, niširegulatsioonid) või strateegilised (turuosa ostmine, allhankelepingud). Need tõkked muudavad uute tulijate jaoks turule sisenemise kalliks või ebaatraktiivseks, säilitades olemasolevate suurte mängijate positsiooni.

Hinnakäitumine ja konkurentsi vormid

• Kooskõlastatud käitumine (collusion): ettevõtted võivad kokku leppida hindades või turujaotuses. See võib olla avatud kartell või vaikselt kokkuleppeline (tacit collusion).
• Hinnajuhtimine (price leadership): üks ettevõte asetub hinnaliidriks ja teised järgivad.
• Hinna- vs mittehinna konkurents: hinnasõda võib viia kasumite vähenemiseni; seetõttu rõhutatakse tihti tootearendust, teenindust ja turundust.
• Kinked demand curve (painutatud nõudluskõver): teoreetiline mudel, mis selgitab, miks hinnad võivad olla jäigad: hinnatõusu korral konkurendid ei järele; hinna alandamisel nad võivad reageerida ja langetada ka oma hindu.

Mudelid ja mõtteviisid

Oligopoli analüüsis kasutatakse erinevaid mudeleid, millest tuntumad on:

• Cournot’ mudel: ettevõtted valivad produktsiooni koguse, eeldades, et konkurentide kogus jääb samaks; tasakaal leitakse kui nikerduspunkt (Cournot Nash tasakaal).
• Bertrand’ mudel: ettevõtted konkureerivad hindadega; isegi väike hinnavahe võib suurendada turuosa, mis sageli viib hinnani, mis võrdub marginalkuluga (tingimuslikust eeldusest lähtudes).
• Stackelberg’ mudel: hierarhiline mudel, kus üks firma on liider ja teised järgijad — liider seab esimese tootmisvaliku ja saab sellest kasu.
• Mänguteooria lähenemine: analüüsib strateegilisi otsuseid ja võimalikke tasakaalusituatsioone (Nash’i tasakaal, korduvad mängud ja karistuste-mehhanismid kokkulepet rikkumise korral).

Näited

• Telekommunikatsioonisektor mitmes riigis (vähemalt paar suurt operaatorit domineerivad turgu).
• Autotööstus, kus mõned suured tootjad valitsevad globaalseid turge.
• Õhutransport — lennufirmad konkureerivad sageli paaride kaupa marsruutidel.
• Energiamajandus ja kütusetootmine riikides, kus üksikud ettevõtted kontrollivad suurt osa pakkumisest.

Mõju tarbijatele ja ühiskonnale

Oligopoli mõju võib olla mitmetahuline. Kui ettevõtted koordineerivad käitumist, võivad hinnad olla kõrgemad ja tootmine madalam, mis vähendab tarbijate liigset heaolu. Samas võivad suured firmad investeerida rohkem uurimis‑ja arendustegevusse (R&D) ja pakkuda stabiilsemaid teenuseid, mis tarbijatele kasulik võib olla. Reaalses elus sõltub väljund suures osas sellest, kas konkurendid valivad agressiivse hinna-, või diferentseerimisstrateegia ning kas reguleerivad asutused sekkuda.

Regulatsioon ja poliitika

Paljud riigid omavad konkurentsiametite süsteeme, mis uurivad kartelle ja monopoliseerumist ning kohaldavad sanktsioone. Antitrusti seadused ja hinnakontrolli mehhanismid püüavad kaitsta tarbijat ja turu toimimist. Regulatsioon võib hõlmata ka liitumiste kontrolli (kontroll merger’ite üle), siduvate määruste kehtestamist või avatud turu meetmeid.

Kokkuvõte

Oligopol on laialt levinud turuvorm, kus väheste müüjate strateegilised otsused määravad suure osa turutulemustest. Sellel kujunevad nii ohtud kui ka võimalikud hüved: turu stabiilsus ja investeerimisvõime võivad kasu tuua, samas on reaalne risk, et koostöö vähendab konkurentsi ja kahjustab tarbijat. Seetõttu on mõistlik mõista oligopoli olemust, jälgida turu käitumist ja rakendada vajadusel regulatiivseid abinõusid.

Otsing