Vaesus Indias — faktid, statistika ja ametlikud vaesuspiirid

Vaesus Indias on suur ja keeruline sotsiaalmajanduslik probleem. India majanduskasv on viimastel aastakümnetel vähendanud äärmist vaesust, kuid suur osa elanikkonnast elab endiselt ebakindlas majanduslikus olukorras ning sotsiaalse ja territoriaalse ebavõrdsuse tunnused on tugevad.

India ametlikud ja kavandatavad vaesuspiirid on sageli arutelu all. India valitsus ütleb, et maapiirkondade vaesuspiir on 816 eurot kuus ja linnapiirkondades 1000 eurot kuus. Samuti on mainitud kavandatud, kuid veel vastu võtmata ametlikku vaesuspiiri: ₹972 (ligikaudu 14 USA dollarit) kuus maapiirkondades ja ₹1 407 (ligikaudu 21 USA dollarit) kuus linnades. See viitab sellele, et paljudel inimestel puudub piisav rahaline tulu põhivajaduste rahuldamiseks.

Vaesuse mõõtmisel kasutatakse erinevaid lähenemisi. Üks meetoditest on toiduga seotud energiavajaduse võrdlus: Indias on hinnanguliselt keskmise inimese kalorivajadus maapiirkonnas 2400 kalorit päevas ja linnapiirkonnas 2100 kalorit päevas. Kui pered ei suuda sellist toidukogust tagada, käsitletakse neid tihti toitereaalset vaesust kannatavateks.

Rahvusvahelised ja riiklikud näitajad

Rahvusvaheline vaesuspiir (tavaliselt viidatud 1,25 USA dollarile päevas või selle uuendustele) annab globaalset võrdluspõhja. 2012. aastal teatas India planeerimiskomisjoni (Tendulkari komitee) aruanne, et umbes 26% India elanikkonnast jäi alla sellise rahvusvahelise vaesuspiiri. Ajaloolised trendid näitavad aga märkimisväärset paranemist: vaesuse määr langes 37,2%-lt (2004–2005) 29,8%-le (2009–2010). Tänapäeval hinnatakse, et India vaesuses elab ligikaudu 250 miljonit inimest, kuid täpsed arvud sõltuvad kasutatavast meetodist ja andmekogumise ajast.

Peamised tegurid ja ruumilised erinevused

• Rural vs urban: maapiirkondades jääb vaesuse määr sageli kõrgemaks kui linnades, kuigi linnade äärealadel ja slummides on samuti palju sotsiaalset ebakindlust.
• Regioonid ja osariigid: vaesuse tase varieerub tugevalt osariigiti — mõned piirkonnad on majanduslikult arenenumad, teised jäävad maha infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu osas.
• Sotsiaalsed grupid: Scheduled Castes (SC), Scheduled Tribes (ST) ja teised marginaliseeritud rühmad on sageli haavatavamad vaesuse suhtes.
• Tuluallikad: põllumajandusliku töö ebakindlus, hooajaline tööpuudus ja suur informaalmajanduse osakaal muudavad paljude perede sissetuleku ebastabiilseks.

Valitsuse meetmed ja piirangud

India valitsus rakendab mitmesuguseid programme vaesuse leevendamiseks: töögarantii programmid, subsideeritud toidu jagamine (Public Distribution System), soodustused hariduses ja tervishoius ning vaeste sihitud toetusmeetmed. Samas on probleeme programmi efektivsuses, lekkes (leakage), korruptsioonis ja õigesse sihtgruppi jõudmises. Vaesuse mõõtmise meetodid (nt Tendulkar vs Rangarajan jm) ning nende alusel tehtavad poliitilised otsused on tihti vastuolulised ja poliitiliselt laetud.

Mõttekohad ja piirangud

Pole üht ainuõiget viisi vaesuse hindamiseks: rahaliste sissetulekute piirid, toidukalorite künnis ja rahvusvahelised vaesuspiirid annavad erineva pildi. Samuti võivad riiklikud vaesusnumbrid alahinnata varjatud puudust (näiteks kehv tervis, madal haridus, halb elamistingimus), mis ei kajastu ainult sissetulekute põhises vaesusmääras. Oluline on kombineerida rahalisi näitajaid elukvaliteedi, ligipääsu teenustele ja sotsiaalse kaasatusega, et saada terviklik pilt.

Kokkuvõtteks: Indias on vaesuse määr viimastel aastakümnetel langenud, kuid vaesus jääb oluliseks probleemiks: suur hulk inimesi elab nappust kannatades, piirkondlikud, sotsiaalsed ja struktuursed erinevused on suured ning poliitikaedendamised vajavad samaaegselt sihipärast majandusarengut ja sotsiaalset kaitset.

Analüüs

1947. aastal oli India keskmine sissetulek sarnane Lõuna-Koreaga. Lõuna-Koreast sai 2000. aastateks arenenud riik, kuid Indiast mitte.

Esimesed 40 aastat järgis India nõukogude stiilis majandusplaneerimist, natsionaliseerimisprogramme ja valitsuse omandit tööstuses. Tema majanduskasv oli keskmiselt umbes 3,5%, samal ajal kui Aasia riikide, näiteks Lõuna-Korea, majandus kasvas keskmiselt rohkem kui kaks korda aastas. Rahvastiku kasvuga korrigeerituna kasvas India sissetulek ühe inimese kohta 1,49% aastas, samas kui Lõuna-Korea elanike - nii rikaste kui ka vaeste - sissetulekud kasvasid kiiresti.

India nõukogude stiilis majandus hõlmas "litsentsiradža": keerulised litsentsid, eeskirjad ja bürokraatia, mida oli vaja ettevõtte asutamiseks ja juhtimiseks Indias aastatel 1947-1990. Litsentsiradž tulenes India otsusest luua plaanimajandus, kus kõiki majanduse aspekte kontrollib riik. Litsentse anti vaid vähestele valitud isikutele. Selles süsteemis õitses korruptsioon. Selle süsteemi raames loodi riigis vähe töökohti ja vähe jõukust. Laialdane vaesus jäi püsima.

Labürintiline bürokraatia tõi sageli kaasa absurdseid piiranguid - enne kui ettevõttele anti tootmisluba, tuli täita kuni 80 ametkonda ning riik otsustas, mida, kui palju ja millise hinnaga toodetakse ning milliseid kapitaliallikaid kasutatakse.

- BBC

Tänavalapsed Indias müüvad bussisõitjatele suupisteid ja jooke

Küsimused ja vastused

K: Milline on India maapiirkondade vaesuspiir?

K: Milline on vaesuspiir linnapiirkondades Indias?

K: Milline on India kavandatud ametlik vaesuspiir?

K: Kui suur on keskmise inimese keskmine kalorivajadus India maapiirkondades?

K: Kui suur on keskmise inimese keskmine kalorivajadus India linnapiirkondades?

K: Kui suur osa India elanikest jääb alla rahvusvahelise vaesuspiiri?

K: Milline on olnud vaesuse taseme suundumus Indias viimase kümne aasta jooksul?

Otsing