Oppidum — keldi oppidad: rooma-eelsed mäekindlused ja suurasulad

Oppidumide salapärased keldi oppidad: rooma-eelsed mäekindlused ja suurasulad, Enserune, Vindobona ja Euroopa linnastumise algus.

Oppidum (mitmuses oppida) on ladinakeelne sõna, mis tähistab Vana-Rooma mis tahes halduspiirkonna peamist asulat. Sõna tuleneb sõnast ob-pedum, "suletud ruum". See võib omakorda tulla proto-indoeuroopa sõnast *pedóm-, mis tähendab "hõivatud ruumi" või "jalajälge".

Julius Caesar nimetas suuremaid keldi rauaaegseid asulaid, mida ta Gallias leidis, oppideks. Nüüd kasutatakse seda sõna suurte Rooma-eelsete linnade kirjeldamiseks, mis eksisteerisid kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas. Paljud oppidad kasvasid välja mäekindlusest, kuid mitte kõigil neist ei olnud oluline kaitsefunktsioon. Oppida põhijooned on järgmised:

• kavandatav müüride ja väravate ehitamine
• avar paigutus
• vaade ümbritsevale piirkonnale.

Mis on oppidum ja kuidas see tekkis

Oppidum on hilispronksi- ja rauaaja suurasula, mida iseloomustavad kindlustus- või piirnevõtted ja suhteliselt lai majanduslik ning haldusfunktsioon. Oppidate areng seostub poliitilise keskendumise ja kaubanduse suurenemisega: väikesed asulad liitusid tihti ühe keskusena, kus koondusid valitsejad, kaupmehed ja käsitöölised. Oppidad tekkisid peamiselt alates 2. sajandist eKr ja laienesid 1. sajandini pKr, ehkki ajaliselt ja regionaalselt on suured erinevused.

Struktuur ja ruumiline ülesehitus

Oppidad võisid olla mäe tipus paiknevad mäekindlused või ka tasandikuasulad. Mäekindlustest välja kasvanud oppidadel säilis sageli tugev kaitsevõime, kuid paljud rändasid ajal, mil rahu suurenes, madalamale ja tasasele maale, kus oli lihtsam kaubelda ja ehitada. Tüüpilised struktuurielemendid on:

• Vallid ja müürid: kivist või maakindlustustena, sageli plaanipäraselt ehitatud, mõnel pool mitu vallirida.
• Sissepääsuväravad: kaitstud väravad ja kitsendused, mis reguleerisid liikumist ja võimaldasid tolli või makse koguda.
• Suurem pindala: oppidad ulatusid sageli mitmest hektarist kuni mitmekümne või isegi üle saja hektarini — suurus sõltus piirkonnast ja funktsioonist.
• Avatud ruumid ja tänavatevõrgud: turuväljakud, töökojad, laohooned ja elamualad; mõnel oppidumil on näha korrapärast tänavate paigutust, teistel pigem segamini rajatud piirkonnad.
• Vaade ümbrusele: strateegiline kõrgus või hea ülevaade lähiümbrusest aitas kontrollida liiklust ja kaitsta olulisi marsruute.

Funktsioonid: poliitiline, majanduslik ja kultuuriline keskus

Oppidad ei olnud ainult sõjalised etted — need olid olulised poliitilised ja majanduslikud kesksed punktid. Neis koondusid:

• liidrite ja hõimujuhtide elamud ning kogunemiskohad;
• kauplemisvõrgud ja turud, kus vahetati nii kohalikke tooteid kui ka Vahemere kaupu; ka rahakaubandus ja münte leidub sageli oppidatest;
• käsitööliste töökojad (metallitöö, savinõude tootmine, tekstiil jne);
• usk ja kultus — paljudes oppidates on leitud templite või pühendatud ruumide jälgi.

Oppidate eluiga ja roomastumine

Paljud oppidad püsisid aktiivsena kuni Rooma laienemiseni. Vallutatud aladel kasutasid roomlased sageli olemasolevaid oppida haldusüksustena: mõned oppidad muudetigi täielikult Rooma linnadeks, mille tunnuseks olid uued planeeritud tänavavõrgud, avalikud hooned ja sageli asukoha muutus mäe tipust madalamale tasandikule, et hõlbustada ligipääsu ja kaubandust. Mõnel juhul tähendas roomastumine oppida langust — osad suured rauaaja suurlinnad kaotasid tähtsuse või jäid pealiskaudselt asustatuks.

Arheoloogilised tõendid ja näited

Arheoloogid on oppidasid paljastanud kaevamistel, tihti leidub elutegevuse jäänuseid, müüritisi, raua- ja pronksiesemeid, münte ja põletusjäänuseid. Üks kõige paremini säilinud oppida on Prantsusmaal Enserune'is. See oli pidevalt hõivatud alates 6. sajandist eKr kuni 1. sajandini. Teised oppidad on nüüdseks maetud suurte linnade alla, näiteks Vindobona, mida katab Viin.

Lisaks Enserune'ile ja Vindobonale on tuntud näited Bibracte (Burgundia), Manching (Bavaria) ja Garnieru ümbrus — need paigad annavad väärtuslikke andmeid oppidate struktuuri, majanduse ja igapäevaelu kohta.

Suurus ja elanikkond

Oppidate suurus ja rahvaarv varieerusid suuresti: väiksemad kesksed asulad võisid olla paar hektarit, suuremad oppidad ulatusid kümnetest kuni üle saja hektarini. Elanikkond võis ulatuda mõnes kohas mõnest tuhandest kuni mitmekümne tuhande inimeseni, sõltuvalt perioodist ja regiooni tähtsusest — need on hinnangud, mida toetavad nii elamupiirkondade pindala kui ka leiud.

Pärand ja tähendus

Oppidad on olulised uurimisobjektid Euroopa rauaaja ja varauusaja mõistmisel. Need näitavad poliitilist killustumist ja keskendumist, kaubandusvõrgustikke ning tehnoloogilist arengut enne ja ajal Rooma levikut. Tänapäeval annavad oppidate väljakaevamised väärtuslikku teavet linnaelust, sotsiaalsetest suhetest ja kultuurilisest vahetusest Euroopa esiajaloos.

Kokkuvõtteks: oppidum oli mitmeotstarbeline keskus — kaitse, haldus, kaubandus ja kultuur —, mis mängis olulist rolli kelti ja teiste rahvaste elus enne Rooma ülemvõimu laienemist ning osalt ka pärast seda kui paljud oppidad transformeerusid rooma-aegseteks linnadeks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on oppidum?

K: Millal kasutati oppidumid kõige sagedamini?

K: Millised on oppidumi peamised tunnused?

K: Kuidas aitas nende areng kaasa Euroopa linnastumisele?

K: Kas kõigil oppidadel oli kaitsev roll?

K: Kas nende seas oli mingi hierarhia?

K: Kas tänapäeval on veel säilinud hästisäilinud näiteid?

Otsing